Ostes kinnisvara, paneb esmase piiri paika eelarve. Isegi kui unistad funkstiilis eramust Prantsuse Rivieral, on numbrid need, mis toovad maa peale ning teevad esmase korrektuuri valikuvõimalustest. Kui eelarve on paigas, siis jäävad endiselt valikuvõimalused, mis on seotud kinnisvara liigi, seisukorra ja asukohaga. Teada tõde on, et korter eliitpiirkonnas ja uusarenduses võib teinekord maksta terve mõisa hinna.

Näiteks 2017. aastal müüdi kõige kallim elamispind 1,5 miljoni euroga ja tegemist ei olnud uhke villaga mere kaldal, vaid 5-toalise korteriga Tallinnas. Nii mõnelegi tekitab see hulga mõtteid ja küsimusi, et mitu maja selle raha eest oleks võimalik soetada ning mis sellise korteri laenumakse võiks olla ja kuidas üldse on võimalik nii palju raha leida. Aga nagu ka rahaline mõõde on teinekord täiesti arusaamatu, siis sama hullumeelne võib olla kinnisvaraturg meie väikeses Eestis. Ajal, mil majandus õitseb ja uusi arendusi kerkib iga päev nagu seeni pärast vihma, tekib paratamatult küsimus, et kellele neid maju ehitatakse, sest elanike arv ei kasva ju sama tempoga.

Kolm kuldset sõna: asukoht, asukoht, asukoht

Kinnisvara hinna määrab esmajärjekorras asukoht, või siis täpsemalt selle väärtus üldsuse ja meie endi peas. Kui uus kodu saab olema juba tuttavas linnas, siis on inimesel tavaliselt asukoha suhtes kindel nägemus – tartlane teab tõenäoliselt, miks ta eelistab Supilinna Annelinnale ja vastupidi. Küll aga läheb asi keerulisemaks, kui terve elu väikesaarel elanud perekond ühel päeval Tallinna maandub ja enda eest lisaks erinevatele linnaosadele kolm „mäge“ leiab. Justkui ühesugused betoonlinnad enam-vähem sama kaugel linna südamest aga täiesti erineva hinnataseme ja lisadega. Sellisel juhul usaldatakse tihti tuttavate ja üldsuse arvamust. Oma rolli mängivad asukoha valikul ka meie enda eelistused, mõni otsib mere lähedust, teine hindab kõrgelt männimetsa. Eestis on selles mõttes väga lai valik, sest igas linnas on olemas oma veepiir ning rohealad.

Kvaliteeti odava raha eest ei saa

Kuigi enamikel kinnisvarakuulutustel on tekstis mainitud kvaliteetset ehitust või sisustust, siis just see on koht, kus mängitakse väga palju emotsioonidele. Kas kvaliteetne on toode siis, kui selle eest on makstud kõrgemat hinda – kas kallis diivan on alati kvaliteetsem? Või see, et 2017. aastal ehitatud hoones on endiselt kasutuses radiaatorid, laminaatparkett ning sealjuures ripub kodulehel silt "kvaliteetne siseviimistlus"? Või kui uude koju sisse kolides kulub sul rohkem aega ehitusvigade lappimisele kui sisustamisele? Inimliku eksimuse osa kvaliteedi seisukohalt on raske alahinnata, kuid siinjuures tasub olla alati kriitiline just nende lubaduste osas. Oma silm on kuningas, ära lase suurepärasel "hinna-kvaliteedi" suhtel endale kohe kotti pähe tõmmata! Kui ostad kinnisvara uude majja, siis tasub igal juhul eelistada võimalikult ökonoomset ja kaasaegsete lahendustega elamist, sest kõrvalkulud, erinevalt laenukuludest on alati ajas kasvavad.

Kõrvalkulud võivad olla salakavalad

Tihti ei mõelda kinnisvara soetamisel kõrvalkuludele, ikka alustatakse esmalt objekti hinnast ja sissemaksu osast, jõutakse tehinguga kaasnevate kuludeni ning siis lajatab esimese uues kodus elatud kuu eest arve, mis ületab laenumakset. Kiiresti arenev tehnoloogia ei jäta puutumata ka ehitussektorit. Kui alles mõni aasta tagasi ei teatud suurt midagi hoone energiaklassist, siis tänaseks on see muutunud üha olulisemaks teguriks. Miks? Sest me räägime reaalsest rahast, mida inimesed iga päev õhu kütmiseks ja kortermaja mugavuste eest maksavad. Näiteks B energiaklassi ridamajakorter üldpinnaga 114 m2 (ehitusaasta 2017) kommunaalkulud on tänase seisuga kolmandiku võrra väiksemad kui 56,7 m2 kahetoalise korteri (ehitusaasta 2008) omad. Jah, ridamaja omamisel ei pea iga kuu maksma üldhalduse ja koristuse eest, kuid kas kortermajas elamisega kaasnevad kulud on alati põhjendatud.

Kas sa maksad enda või teiste eest?

Kortermajas elades tuleb arvestada lisaks enda korterile ka üldise ruumiga. Veneaegsed majad vajavad tänasel päeval juba hädasti kaasajastamist, see on investeering, mille peab ühistu varem või hiljem tegema. Samas tasub arvestada, et tegemist on ikkagi vana majaga. See on nagu autogagi, sa võid juppe vahetada, aga ta jääb ikka oma olemuselt samaks. Loota võib, et 100 aasta pärast muutub klassikaks, aga kes meist nii kaua elab? Seega, kui soetad kodu vanasse majja, siis pead paratamatult arvestama remondifondi ning ehitustöödega, mis võivad olla oluliselt suuremad, kui esialgu arvatud.

Kuna uusarenduste turul on konkurents äärmiselt tihe, siis mõeldakse alalõpmata välja uusi nippe, miks inimesed just selle arenduse kasuks peaksid otsustama. Tihtipeale tuleks just sellises turuolukorras jalad maa peal hoida ning väga skeptiliselt suhtuda neisse pakkumistesse, kus kõik muu hiilgab eredamalt kui korter ise. Täispikkuses basseinid, piljardisaalid, mullivannid ning uksehoidjad on toredad, aga kes selle kõik kinni maksab? Täna on ta uus ja puhas, aga 10 aasta pärast tähendab iga lisafunktsionaalsus ka lisahooldust ja -kulu.

Seega, uue kodu soetamisel ei tasu mõelda ainult madalale ostuhinnale, kirevatele reklaamsiltidele ja suurtele lubadustele, vaid tasub mõelda ratsionaalselt, kas ja kui palju kõik see lõbu iga kuu tegelikult maksma läheb.

Allikas: arcovara.ee/et/blogi


LOE LISAKS