Hruštšovkade all mõeldakse Eestis ja ka mujal Euroopas nõukogude-aegseid korterelamuid neile iseloomulike kitsaste köökide, nappide trepikodade ja pisikeste tubadega. Kitsamas mõttes tuntakse selle nime all seeria 1-317 tüüpprojektide järgi ehitatud tellistest või suurplokkidest korterelamuid.

Selliseid elumaju hakati ehitama 1959. aastal ja ehitati kuni Gorbatšovi perestroika alguseni 1985. aastal. Oma nime on see majatüüp saanud lihtsast faktist, et nende massilise püstitamise algusajal oli NSV Liidus võimul Nikita Hruštšov.
Enamasti on tegemist 3–5-korruseliste ja 2–4-sektsiooniliste korterelamutega. Ehitusmaterjali põhjal võib hruštšovkad jagada kaheks - need, mis on ehitatud silikaattellistest, ja need, mille peamise materjalina on kasutatud silikaltsiidist või põlevkivituhast valmistatud suurplokke. Ühel hetkel elas seda tüüpi majades ligi veerand kogu Nõukogude Liidu elanikkonnast.

Eestis on hruštšovkasid püstitatud peaasjalikult linnadesse. Ilmekad piirkonnad on Pelgulinn ja Kopli Tallinnas. Tartusse ehitati hruštsovkasid peamiselt kesklinna, II maailmasõjas hävinud aladel asunud hoonestuse asemele Tiigi tänava ning Turu ja Aleksandri tänava piirkondadesse.

Oma aja lapsed - kui kütus oli odav

Nii nagu kõik muu siin ilmas on ka hruštšovka "oma aja laps". Nõukogude-aegsed ehitusnormid (SNiP) nägid ette korterelamute sisekliima arvutamise lähtuvalt kondentsiõhu vältimisest. Teatavasti on kondentsi võimalik vältida mitmel viisil ja enamasti tehakse seda moel, mis parasjagu majanduslikult kõige kasulikum ja tasuvam on.
Tollel ajal olid kütused ja seega ka toasoojus odavad, seega välditi kondentsi teket korterelamutes piisava kütmisega nii, et välisseina sisepind oleks piisavalt soe ja kindlalt ülevalpool kastepunkti. Sellest tulenevalt on ka hruštšovkades radiaatorid enamasti muljetavaldavalt paljude ribidega. Lisaks sellele oli ette nähtud, et värske õhk siseneb neisse korteritesse välispiirete ebatiheduste kaudu ehk siis teisisõnu – aknapragudest.

Tänaseks päevaks on nii mõndagi, kui mitte palju muutunud. Kui hruštšovkade seinte soojaläbivus oli 0,7 kuni 1,0 W/m2·K ja ustel-akendel 2,5 kuni 3,5 W/m2·K, siis tänapäevased nõuded on hoopis midagi muud.
Majandus- ja taristuministri 3. juuni 2015 määrus nr 55 "Hoone energiatõhususe miinimumnõuded" esitab nõuded ja soovitused hoonete energiatõhususe kohta nende ehitamisel ja ka renoveerimisel.

Selle määruse kohaselt peaks välisseina soojaläbivus olema vahemikus 0,12–0,22 W/(m²·K). See on viis kuni kaheksa korda väiksem kui olemasolevatel hruštšovkadel. Sellevõrra suurem on ka vanade korterelamute seinte soojakadu võrreldes uusehitustega. Uste ja akende soojaläbivus peaks uutel majadel olema 0,6–1,1 W/(m²·K). Ka see on märkimisväärselt väiksem kui vanadel majadel. Huvitav on siinjuures märkida, et kaasaegsete majade akende soojaläbivus on sama suur kui see oli viiskümmend aastat tagasi seintel.

Lisaks sellele, et soojus kiirgub majast läbi välisseinte ja akende, kulub väga palju soojust ka ventilatsioonile. Normide kohaselt peab õhuvahetuskordaja olema 0,5. See tähendab, et hea sisekliima tagamiseks peab kogu õhk korteris vahetuma iga kahe tunni tagant.
Värske õhk tuleb teatavasti õuest ja kui õues juhtub olema 20 kraadi külma, siis tähendab see, et iga kahe tunni tagant peame soojendama terve korteritäie -20-kraadist õhku 20 soojakraadini. Kuigi õhk on kerge ja võib tunduda, et mis see siis ikka ära ei ole, on tegemist päris suure energiakogusega. Näiteks 60 ruutmeetri suuruse korteri õhu soojendamiseks 40 kraadi võrra kulub kaks kWh energiat.

Mida teha?

Kui soojuskadu seinte kaudu on võimalik takistada soojustamisega ja akende vahetamisega tõhusamate vastu, siis ventilatsiooni soojakadude vähendamiseks aitab soojatagastusega ventilatsiooni paigaldamine. Meeles tuleb pidada, et ventilatsiooni rajamine on niikuinii vajalik, sest soojustamise käigus suletakse uute õhutihedate akendega need õhuvahetuseks vajalikud "välispiirete ebatihedused".

Hoone karbiga seotud energiakulu on võimalik vähendada mitmesuguste tehniliste ja ehituslike meetmetega. Seevastu sooja vee ja olmelise elektrienergia kulu sõltub meie igaühe isiklikest tarbimisharjumustest.
Kui renoveerimata korterelamute energiakulu küttele ja vahetusõhu soojendamisele moodustab umbes 80 protsenti kogu hoone energiakulust, siis renoveeritud hoonete puhul võib see moodustada vaid kolmandiku või veelgi vähem. See sõltub suuresti elanike käitumisharjumustest. Siin tulevad arvesse niisugused tegevused nagu liigsete tulede kustutamine ja fantoomtarbijate välja lülitamine, energiasäästlikumate kodumasinate kasutamine ja miks ka mitte vanni võtmise asendamine duši all käimisega.

2016. aastal ühines Tartu nutika linnaosa projektiga SmartEnCity. Järgneva viie aasta jooksul renoveeritakse Euroopa Liidu vahendite kaasabil osa Tartu kesklinna piirkonnas paiknevatest nõukogude-aegsetest hruštšovkadest energiasäästlikuks, nutikaks ja atraktiivseks.

Fotol pilootalasse jäävad hruštšovkad, mille ühistud langetavad lähikuudel otsuse, kas sooviva projektiga ühineda. Ove Maidla foto