Probleeme kortermajade majandamisega on ja mitte vähe. Enamasti seostatakse torustike ja püstikute kehva tehnilist seisukorda vanemate kortermajadega, kuid on piisavalt näiteid, et see pole ainult vanemate hoonete probleem.

Eelmise sajandi 90ndate esimeses pooles, tollal sisuliselt munitsipaalomanduses olnud kortermajades korterite erastamise järgselt, nappis enamikel värsketel korteriomanikel oma vara majandamiseks nii rahalisi vahendeid kui ka vajalikke kogemusi. Omanike jõukuse kasvades saabus lühikese aja jooksul turule laias valikus uudseid ehitus- ja remondimaterjale. Iga sellise toote müüja või paigaldaja kinnitusel üks parem kui teine.

Värsked omanikud kasutasid avanenud remondivõimalusi oma parimate teadmiste kohaselt ja agara isetegevusega. Ettevõtlikumad omanikud asusid sobival ajahetkel parandama oma korterites lekkivaid torusid, vahetama amortiseerunud vanne, WC-potte, radiaatoreid, paigaldama korterile parema müügihinna saamiseks dušinurki või isegi aurusaunu.

Enamikel juhtudel sarnaste remontide tulemusel vee- ja kanalipüstikute hoolduseks ettenähtud avad suletakse ja kaetakse kallite viimistlusmaterjalidega. Täna toimivates korteriühistutes võivad sellisel viisil remonditud korterite omanikud olla kõige suuremad kaasomandi korrashoiuks vajaminevate tööde vastased, sest rohkelt remondiraha on juba mõtlematult ja tervikpilti omamata kulutatud. Olgugi, et kaasomandit puudutavad isetegevuslikud remondid ei ole kuidagi seadusega kooskõlas ja võivad seeläbi kahjustada ka kaasomanike vara.

Tehnilise seisukorra võiks dokumenteerida

Kas kinnisvaraomanikuks saamise algusaegadest on tänaseks midagi muutunud? On ja ei ole ka – isetegemise rõõmu ei saa ju kelleltki ära võtta, kuid loodetavasti on paranemas ka kinnisvara tuleviku kulude, kortermajade puhul kaasomandi korrashoiuks vajalike hoolduste ja remontide planeerimise oskused.
Vaatamata kõigele tundub oma korteri piires toimetamine endiselt äraütlemata odav, võimalikud probleemid saavad peidetud, korteri müük saab vajadusel kiirelt tehtud ja kõik lahendamist vajavad küsimused justkui lahendatud. Kuid seda vaid esmapilgul.

Mis saab äsja remonditud või ostetud ja kalli siseviimistlusega korteris siis, kui seina taga amortiseerunud või osaliselt vahetamata jäänud vee- või kanalisüsteemi detail järgi annab? Millal üldse peaks torustikke vahetama ja milline on nende eeldatava tööiga? Kes ja kas korvab oma aja ära elanud, elik amortiseerunud torustike lekkimisest tekkivad kahjud? Millised on uuemate kortermajade peamised probleemid antud küsimustes? Millest tuleks torutöödega seotud remontide planeerimist alustada?

Kõige otstarbekam (ka odavaim) viis torustike ja püstikute remondi või avariidega kaasnevaid tülikaid probleeme ennetada, on enne kinnisvara ostmist või remontide kavandamist põhjalikult dokumenteerida selle tehniline seisukord. Kuna korteri ostja, omanik või müüja enamasti seina sisse, taha ja naaberkorterisse ei näe, siis on mõistlik ostu- või remondiotsuste tegemisse kaasata erapooletu ja pikaajalise praktilise kogemusega asjatundja, kes viib läbi kinnisvara tehnilise hindamise.

Tehnilise seisukorra hindaja (TSH) kirjalik raport sisaldab lisaks hinnatava tehnosüsteemi või ehitise osa seisukorra kirjeldusele ka pikaajalist majanduskava. Korteri ostja, omanik või -ühistu saavad raporti abil aegsasti kavandada tuleviku hooldusteks ja remontideks vajaminevaid vahendeid.
Kinnisvara korrashoiuks ja hooldusteks vajalikku terviklikku tehnilist hindamist tuleb KH-kaartide juhendi järgi teostada iga 5 aasta järel.

Soovitused kortermajadele

1. Kortermaja korteris on kaasomandit kahjustamata, n-ö oma tööna lubatud remontida vaid kuni pinnakatteni – vana tapeedi, värvi, pahtli, parketi, põrandakatte jne eemaldamine.

2. Torutöid on kortermajas tunduvalt odavam ette võtta tervikuna ja aegsasti plaanituna, teostades selleks eelnevalt terviklik tehnilise seisukorra hindamine.

3. Uuemates kortermajades kinnisvara omandamisel või ühistu loomisel tasub koheselt dokumenteerida kinnisvara terviklik tehniline seisukord ja koostada pikaajaline majanduskava.

4. Oma kortermaja tehnilise seisukorra hindamise raport ja pikaajaline majanduskava peaksid tavainimesele lihtsalt arusaadavas vormis olema kättesaadavad igale korteriomanikule.