Kulutused soojustusele on pöördvõrdelises seoses küttekuludega. Vundamendi soojustamisel on mitu eesmärki. Ühelt poolt on oluline tagada, et põranda alla ei teki külmasilda, mis jahutab põrandaid.
Teisalt võib soojustamata jätmine või valesti soojustamine tuua vundamendi kohal asuvatesse konstruktsioonidesse kondensaadi, mis päädib niiskuskahjustuse ja hallitusega. Kolmandaks on Eesti kliima heitlik, maapind külmub ja sulab ning toob kaasa külmakerkeid, mis võivad mõjutada konstruktsioone tervikuna.

Eestis külmub maapind umbes meetri kuni pooleteise sügavusel. Kõrgemal vesi jäätub ja paisub ning kergitab ehitise konstruktsioone. Sellest hoidumiseks on üldjoontes ainult kaks võimalust. Üks võimalus on planeerida vundamendi sügavuseks 1,5 meetrit, et vundament toetuks mittekülmuvale pinnasele.
Teine võimalus on paigaldada horisontaalne soojustus pinnase sisse, mis ei lase külmal vundamendi alla pääseda. Kindlasti tuleb pöörata seejuures tähelepanu pinnase niiskusele ja lahendada liigniiske pinnase puhul probleem drenaažiga. Üldiselt kehtib reegel, et mida niiskem on pinnas, seda enam tuleb mõelda hüdroisolatsioonile ning valida vastavalt tugevamad ja niiskuskindlamad soojustusmaterjalid.

Vundamendi soojustuse materjale on palju ning igaüks võiks teha endale sobivaima valiku ise. Küll on oluline materjali valides kontrollida, toote niiskuskindlust, koormustaluvust, soojapidavust ja materjali käsitlemise lihtsust.

Hinna ja kvaliteedi suhte poolest on üheks efektiivsemaks soojustusmaterjaliks vahtpolüstüreen ehk EPS, mida on saada erinevates tugevusastmetes. Teine tugev ja vastupidav isolatsioonimaterjal on XPS, mis on valmistatud ekstrudeeritud kärgpolüstüreenist ja sobib hästi pinnasesse ehitamisel. XPS plaadid taluvad nii niiskust kui koormust ning tagavad kestva soojusisolatsiooni.

Millal on tarvis kasutada tugevamaid plaate?

Madala lintvundamendi ja sokliosa soojustamiseks võiks kasutada võimalikult tugevaid plaate. Sokliosa soojustamisele pööra erilist tähelepanu, et põrandaga kohati ei tekiks külmasilda. Oluline on, et valitud plaat kaitseks sokliosa mehaaniliste vigastuste ning niiskuse eest. Märja pinnase korral tasub eelistada suuremat numbrit kandvat plaati, kuivas kohas sobib ka keskmise tugevusega materjal.

Kui vundament on valatud või laotud kahekihilisena, siis võib kahe vertikaalse kihi vahel kasutada soojustusena ka vähem tugevaid soojustusplaate. Väline kivi või betoonkiht kaitseb soojustust pinnasemõjude eest ja tugevama plaadi järele otsene vajadus puudub.

Maasse ulatuv EPS-plaadi osa eraldi niiskus- või koormuskaitset ei vaja. Maapinnast kõrgemale ulatuvad soojustusplaadi osad kaetakse enamasti viimistlusplaatide, krohvi või kivivoodriga. Krohvi puhul tuleb kasutada õiget tehnikat, mis hõlmab aluskrohvi, armatuurvõrku ja viimistluskrohvi.

Sügavate keldriga vundamentide puhul on oluline, et soojustusplaadid valitaks suure survetaluvusega, et pidada vastu võimalikele külmakergetele ning pinnase liikumise mõjudele. Plaatide kinnitamisel tuleb jälgida, et selle käigus ei kahjustata seina hüdroisolatsioonikihti. Kinnitamiseks sobivad segud ja mastiksid, tüübleid võib kasutada kinnitamiseks vaid nendel vundamentidel, mis pole kaitstud hüdroisolatsiooniga.

Uue vundamendi soojustus

Uue vundamendi soojustuse võib lahendada ka tugevaimast EPS materjalist valmistatud soojustatud raketiselementide abil. Plaatvundamendi puhul tuleb kasutada L-plokke ja lihtvundamendi korral A-plokke koos termoplokkidega. Sellisel moel saavutab külmasildadeta vundamendi soojustuse ilma suuremate pingutusteta.

Soojapidava maja vundamendi puhul on oluline valida nii sobilikud materjalid kui need õigesti paigaldada. Soojustus toimib efektiivselt vaid siis, kui kõik detailid on paigas. Nii olulise töö tegemisel võiks pidada nõu ka spetsialistiga, sest ümbertegemine on kindlasti kulukam ja aeganõudvam kui kohe õigesti ehitamine.

Miks vundament laguneb ja vundamendi soojustamisest saad lugeda lisaks siit.