Ära pelga vaenlast! Võitlus ja relvad radooni vastu


Ära pelga vaenlast! Võitlus ja relvad radooni vastu
Shutterstock

Kui sa oled sattunud elama radooniohtlikkusse piirkonda, siis paanikaks ja muretsemiseks pole põhjust. Tänapäeval on üsna palju erinevaid võimalusi olukorra parandamiseks ja leevendamiseks. Tuleb vaid oma elukohale sobivaim lahendus leida.

Eesti on suhteliselt radooniohtlik maa. Oht on peamiselt küll Põhja-Eestis, kuid selliseid alasid on ka Lääne-Virumaal ning Tartumaal, kus radooni kõrge sisalduse on suuresti põhjustanud jääajal Skandinaaviast siia kandunud materjal.
Radooni kontsentratsioonid ruumide siseõhus varieeruvad suurtes piirides, sõltudes maja asukohast, tüübist ja elanike harjumustest. Eesti Kiirguskeskuse ja Rootsi Kiirguskaitse Instituudi uuringud on näidanud, et Eesti elumajade siseõhu radooni sisaldus varieerub valdavalt 20 -1000 kBq/m³ piirides ja ulatub üksikjuhtudel Põhja-Eesti klindivööndis üle 9000 kBq/m³. Majade siseõhu keskmine radooni sisaldus on nende uuringute põhjal 103 kBq/m³. Ühepereealmutes on enamasti radooni tase kõrgem kui kortermajades.
Mait Saar Radoonitõrjekeskusest on oma mõõtmiste käigus näinud numbrit üle 900 kBq/m3. See sai mõõdetud Kuusalu vallas maapinnast enne ehituse algust. „Esialgu arvasime, et on tegemist aparaadi või mõõte veaga. Kuid kontrollimisel selgus, et oligi selline tase maapinnas. Võrdlusena võib mainida, et alates 50 kBq/m3 klassifitseeritakse ala kõrge radoonitasemega piirkonnaks,“ jagab Mait Saar oma kogemusi. Sellisel puhul peab Mait Saare sõnul radoonitõkketööde kvaliteet olema ülimalt kõrge. Kui 50 kBq/m3 juures mõni väiksem lekke koht veel kogu hoone õhku rikkuda ei suuda, siis juba väga kõrge taseme juures eksimise ruumi ei ole.
Kui palju inimesed muretsevad või pööravad probleemile tähelepanu? „Teadlikkus radooni osas kasvab iga aastaga. Suhtumist on muidugi äärmusest äärmusse. Mõni muretseb väga palju ning jätab maa ostmata kui selgub, et seal võib radooni leiduda. Teisel on jällegi täiesti ükskõik. Enamasti ollakse kusagil keskel ikkagi. Kui selgub, et radooni tase maapinnas ületab normi, siis projekteeritakse vundament vastavalt ka radoonikindel. Paralleeli võib tuua tervislike eluviisidega. Mõni spordib ja sööb ainult rohelist, iga liigutus ja toit on tervise ajakirjast kopeeritud, teine naeratab ning võtab järgmise koogi tüki,“ räägib Mait Saare.
Spetsialistile teeb rõõmu see, et suhtumine, kus radooni peeti ehitajate kiusamiseks välja mõeldud probleemiks, hakkab õnneks taanduma ning enam ei teki väga tihti vaidlusi radioaktiivse kiirguse tervist kahjustava mõju üle, millega veel 10 aastat tagasi igapäevaselt tuli kokku puutuda.

Seotud lood:

Kuidas radoon majja pääseb? Ikka läbi ehitusvigade

Radoon pääseb majja ehitise halva kvaliteedi ning hoone amortiseerumisel tekkivate pragude tõttu. Seetõttu on ideaalvariandis oluline olla teadlik võimalikust radooni ohust juba enne maja ehitamist. Korralik ehituskvaliteet, paks vundament, toimiv ventilatsioonisüsteem ning paigaldatud radoonikile peaksid tagama päris korraliku kaitse radooni eest.
Kui hoone on juba valmis ning selgub, et radooni tase on kõrge, tuleb korrastada ventilatsioonisüsteem, puhastada lõõrid ja torud.
Üle on vaja vaadata põranda konstruktsioon, sulgeda kõik nähtavad augud ja praod, näiteks maja alt tulevate torude või juhtmete ümbrus, sest just seina ja põranda vahelised praod lasevad hästi radooni sisse.
Ohtlikud võivad olla vihmavee kollektorid garaažides ja abiruumides, kui seal viibitakse tihti või kui need on ühendatud elu- või töökoha ruumidega. Hermeetiliseks tuleb muuta ka pistikupesad ning muud avaused seintes, sest radoon võib maapinnast liikuda poorsesse seinamaterjali.
Ruume on vaja võimalikult tihti tuulutada, nii vahetub radoonirikas ja ka puhas õhk kiiremini ning radooni mõju on väiksem. Tuulutada tuleb neidki ruume, kus tihti ei viibita (näiteks kelder), et radoon ei saaks sinna kontsentreeruda. Ruumid peavad olema puhtad tolmust, samuti vabad suitsu- ja tahmaosakestest, sest radooni tütarproduktid kleepuvad nende külge ning liiguvad õhu abil inimeste hingamisteedesse.
Kui eelarve on suurem, võib olemasolevas hoones kasutada ka laialdasemaid ja põhjalikumaid meetmeid, näiteks panna maha uus tihe põrandakate või koguni teha täiesti uus põrand. Võimaluse korral on tõhus paigaldada hoone alla radooni kogumise torud või võimaldada välisõhu juurdepääs maja alla ja läbikulg selle alt.
Kaaluda võiks ka ventilatsioonisüsteemi paigaldamist, mis tekitab hoonesse väikese ülerõhu. Peale selle, et õhk vahetub kiiremini, põhjustab väike ülerõhk olukorra, kus radoon ei saa nii intensiivselt hoonesse tungida. Ülerõhu tekitamisel peab kindlasti olemas olema ventilatsioonisüsteem, mis ühelt poolt puhub õhku sisse, samas tõmbab teistest ruumidest õhu välja. Muidu võib ülerõhk tekitada seinte hallitust.
Järgnevalt vaatamegi lähemalt erinevaid võimalusi, mis on abiks selle ohtliku gaasiga võitlemisel.

Relvad võitluses radooniga

Loe veel

Elades radoonirikkas piirkonnas, näiteks Põhja-Eestis, pole olukord siiski lootusetu, sest radooniga saab ja peabki midagi ette võtma.
Radoonivastased meetodid jaotatakse põhimõtteliselt kaheks - ehitatavatele hoonetele või ehitatud hoonetele, millised juba vaevlevad radooni probleemi käes, mõelduteks.
Hoone rajamisel madala või keskmise radoonisisaldusega pinnasele on abivahendiks enamasti hea ehituskvaliteet. Näiteks peaks ehituskvaliteet tagama, et betooni ei tekiks praod, mille vältimine on radooni sisseimbumise seisukohalt väga oluline. Kui radoonisisaldus pinnases on kõrgem, tuleb kombineerida erinevaid võtteid, et vältida radooni sattumist hoone siseruumidesse.

Kui alustad maja ehitamis, siis kaalu järgmisi lahendusi:

1. Radoonikile

Tavalise kile puhul laotatakse see lihtsalt betoonplaadile ning tihti seda ei teibita. Radoonikile on tavalisest ehituskiledest veidi paksem ning seda paigaldatakse tavapärasest erinevalt. Radoonitõkkena kasutatava kile puhul teibitakse kile jätkukohad ning kile viiakse üle vundamendiäärte, et radoon ei saaks hoonesse siseneda seinte kaudu. Keldriga hoone puhul tuleb kogu vundament valada kilekotti ja kile otsad tuua maapinnast kõrgemale.
2. Alarõhu meetod
Selle meetodi puhul imetakse maja alt radoonirikas õhk ära ning tekitatakse maja alla alarõhk. Süsteemi efektiivsust on raske prognoosida, sest see sõltub pinnase aeratsioonist ning ehitise kvaliteedist.
3. Õhkpadja meetod
Selle meetodi puhul pumbatakse hoonest võetav õhk maja alla, et tekitada sinna õhkpadja. Radooni sisseimbumine on välistatud, kui põrand on õhutihe ning ilma pragudeta. Vastasel juhul võib hoonealuse ülerõhu tõttu radoon intensiivsemalt majja tungima hakata.
4. Põrandaaluse ventileerimine
Hoonesse paigaldatakse toru, mille kaudu maja alune õhk juhitakse välja. Põrandaaluse ventileerimine mehhaanilise tõmbe juhul ühendatakse imamistorudega maja alla paigaldatavad drenaažtorud. Ventilaatori abil tõmmatakse radoonirikas õhk välja ühest või mitmest kohast hoone alt. ehitusmaterjalist.
5. Radoonikaev
Radoonikaevu paigaldamine on võimalik vaid paksu ja hea aeratsiooniga pinnase puhul, milleks on näiteks kruus ja liiv. Sellistes pinnases saab radoonikaev alandada rõhku suurel maalalal. Radoonikaev paigaldatakse väljapoole maja ning peaaegu täielikult maa alla, välja jääb vaid toru ots.

Radoonisisalduse vähendamiseks olemasolevas hoones soovitatakse kasutada:

1. Visuaalselt nähtavate aukude ja pragude kõrvaldamine

Põranda võib katta radooni mitteläbilaskvate materjalidega. Silikoontäidete kasutamisel tuleb arvestada, et neid ei tohi kasutada elektrikaablite ja elektrijuhtmetega seonduvate aukude täitmiseks. Seinte ülevärvimisest võib olla lekkekohtade vähendamisel kasu, kuid kui aluspinnases on praod, ei ole värvimine lahenduseks. Aukude ning pragude kõrvaldamine ei vähenda oluliselt radoonisisaldust, kui hoone on rajatud kõrge radoonisisaldusega maapinnale.
2. Visuaalselt nähtamatute radooni sisseimbumiskohtade kõrvaldamine
Keldriga hoone puhul on oluliseks maa-aluse osa katmine. Tihti on välisseina lahti kaevamine kulukas, aeganõudev või isegi võimatu. Sellisel juhul võib proovida tihendada keldrit seestpoolt, näiteks kattes siseseinad spetsiaalkattega nagu tsemendiplaaster.
3. Põranda väljavahetamine
Mõnel juhul, näiteks kui puitpõrand on paigaldatud maapinnale, väga õhukese vundamendi peale, ei ole abi põrandakatte paigaldamisest. Sellise olukorra lahenduseks võib olla õhkpadja tekitamine põranda alla, või uue põranda paigaldamine olemasoleva peale. Kallimaks meetodiks on kogu põrandapinna ülesvõtmine, et ehitada välja parem vundament. Sellisel juhul aga on võimalik maja alla paigaldada ka torustikusüsteem, mis on efektiivne lahendus radooni vähendamiseks.
4. Ventilatsiooni paigaldamine
Lihtsaim viis tõsta ventilatsioonimäära olemasolevas hoones, on ventilatsioonisüsteem üle vaadata ja korrastada. Loomuliku ventilatsiooni puhul tuleks see vahetada mehhaanilise ventilatsiooni vastu. Ventilatsiooni paigaldamise ja kasutamise puhul tuleb arvestada, et liiga tugev õhuvool ning tõmme võib hoopis suurendada radooni imbumist hoone alt.
5. Põrandaaluse ventileerimine
Ilma põrandapinda ülesvõtmata on ventileerimine võimalik ainult siis, kui on vaba ligipääs põranda alla. Vastasel juhul tuleb põrandapind üles võtta, et sinna torud paigaldada. Kui põranda kvaliteet on halb, ei ole see meetod efektiivne ja selle abil ei saa oluliselt radoonisisaldust vähendada.

Radoonisisalduse normid

Euroopas ning ka Eestis kehtestatud piirnorm järgi ei tohi radooni sisaldus hoones ületada 200 Bq/m3. Ehitustegevus on piiratud kui radooni sisaldus pinnases ületab 50 000 Bq/m3.
Radooni sisaldust pinnaseõhus loetakse madalaks, kui seda gaasi on alla 10 kBq/m³. Keskmine tase on 10–50 kBq/m³, kõrge algab 50 kBq/m³ ning ülikõrgeks tasemeks peetakse radooni sisaldust pinnaseõhus üle 250 kBq/m³.
Peaaegu kõikides riikides on radoon suuremal või vähemal määral probleemiks. Suurimaid probleeme põhjustab radoon Rootsis ja teistes Põhjamaades, Saksamaal ja USA-s.
Kõige õigem aeg radooni taset mõõta oleks kütteperioodil, sest siis on uksed ja aknad suletud ning ruumi ventileerimisel tõmmatakse ruumidesse suhteliselt rohkem maa-alust õhku, mis on kontaktis pinnasega. Lisaks takistab talvekuudel külmunud maapind hoone ümber radooni väljapääsu atmosfääri. Maja all pinnas ei külmu ning sinna satub ka osa radooni sisaldavast pinnaseõhust hoone ümbrusest. Seetõttu on radooni sisaldus hoones suurim talvisel ajal. Suvel hoitakse aknaid rohkem lahti ja tubadesse tulev välisõhk vähendab ruumides radoonitaset.

Radooni leviala kaart. Keskkonnaamet
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare