Uus investorite põlvkond on alustanud väikeste summadega. Algkapitaliks on kas muude tööde-tegemistega kogunenud raha või pangalaen. Tavaliselt on esimesteks ostudeks väiksemad ja odavamad korterid ning ka kööktoakesed, mis antakse üürile. Kui kõik laabub, paigutatakse kogunenud kasumit edasi järgmistesse korteritesse. Siiski püütakse hoida portfellis täpselt nii palju vara, et haldamine oleks lihtne. Samuti hinnatakse kõrgelt korrektset asjaajamist ning vettpidavaid üürilepinguid ja vajalike maksude tasumist.

Noore põlvkonna erinevus varasema, näiteks buumi-aegse investorite seltskonnaga on aga peamiselt selles, et kui möödunud kümnendil panustati pigem vara kiirele hinnatõusule (silma paistsid selles tihti välismaalased), siis nüüd võetakse investeerimist kui pika-aegset tegevust. Hea tootlusega üüritulu nähakse kas põhi- või lisasissetulekuna.

Samuti peetakse üürikortereid pensionisambaks. Riikliku pensionisüsteemi võimalikkusest ja olemusest mitmekümne aasta perspektiivis on ajakirjanduses räägitud palju ning kõlama on jäänud mõte, et harjumuspärasel kujul seda tulevikus enam ei eksisteeri. Nii räägivadki noored mehed ja naised, sära silmis, kuidas üüritulu aitab neil vanaduspõlve mõnusalt mööda saata.

Osa noortest investoritest tegeleb ka väikearendusega. Ostetakse üks väike vana kortermaja, mis tehakse korda ning korterid kas müüakse või antakse üürile. Peale rahateenimise on tähtsal kohal ka emotsionaalne rahuolu, mida ühe väärika hoone kordategemine pakub.

Edaspidise, rahulikuma kinnisvaraturu valguses suureneb kindlasti just selliste investorite hulk, kelle jaoks on tähtis hea üüritulu ja stabiilne kinnisvara väärtuse kasv. Vähemaks jääb aga spekulatiivset tegevust. Kuigi, ega üks ei välista teist kindlasti ka edaspidi.