AIAHOOLIKU BLOGI │ Tuhat toimetust käsil ja ootel


AIAHOOLIKU BLOGI │ Tuhat toimetust käsil ja ootel
Foto: Kaia-Leena Pino

Pean tunnistama, et see aasta olen oma aiatoimetustega pisut ajahätta jäänud – aprill ja mai olid töörindel väga kiired ja mai tõi suure suve, mis aias kõik hooga edenema pani. Tundub, et mina ei jõudnud sama kiiresti järele. Nüüd siis tuiskan teha nii kuis jõuab.

Üks suuremaid (peaaegu lõpetatud) ettevõtmisi on operatsioon “vaarikate päästmine”. Mul on alati olnud tõeline vaarikadžungel ning erakordselt uhke vaarikasaak, kuid naabri aia elupuuhekk kasvab nii jõudsalt peale, et selleks aastaks on mu vaarikatest järgi vaid napilt pooled. Päästeoperatsiooniga alustasin tegelikult juba sügisel, kui naabri hekki nii palju kui sain (läbi võrkaia ja redelil turnides) tagasi lõikasin. Samuti on naaber oma aia pinnast päris palju kõrgemaks tõstnud ja nii oli sügisel ja kevadel mu vaarikate ja teiste marjapõõsaste all korralik uputus. Nii et tuleb ka minul pinnast pisut tõsta. Õnneks kompostihunnik omast käest võtta, mis on piisavalt läbi kõdunenud, nii et seda on hea vaarikate alla vedada. Pinnase tõstmine ja väetis kaks ühes! Loodan kogu südamest, et on abiks ja mu vaarikatest saab veel asja.

Kui aga mammude peale jutt juba läks, siis maasikate osas tundub õite magus suvi tulevat. Õisi on ohtralt ja eelmise aasta rohevahetuselt saadud lapi targa maasikatel mammudki juba peal.

Seotud lood:

Teine tänasem suurem töö olid peenraääred ja rand-kivikilbikute istutamine. Ma ei tea, miks need tillukesed õitsejad mul nii suured lemmikud on, kuid miskipärast on. Tõeline suvehooaeg algab minu jaoks alati siis, kui valged kivikilbikud peenras paigas.

Ka viimased lõvilõuad, mis toas ootavad, peaks maha istutama. Kuigi valgetega, mis juba maha said, on natuke häda — millegipärast ei kasvatanud nad korralikku juurt, kuigi taimed ise said ilusad, ja nii vinduvad nad peenras nii- ja naapidi. Ega ilmselt see troopikakuumuski just abiks ole. Aga ehk kosuvad veel!

Tomatid on aga see aasta erakordselt kobedad saanud — nüüdseks kõik sordid kenasti õites ja mul isutab juba saagi järele. Eriti kuna nende hulgas on kaks uut põnevat tulijat, kelle vilju enne maitsnud pole. Ja noomitus-meelespea iseendale — viimane aeg taimedele nöörid siduda!

Loe veel

Aga hoolimata aiatoimetustega pisut hättajäämisest on aiaelu endiselt mõnus! Õunapuud on täies õies ja lõhnavad hingematvalt ning õite vahel sumistab mesilasi. Oligi natuke juba mure nende pärast, neid see aasta siiani vaat et polegi olnud. Kimalasi on marjapõõsastes sumistanud küll, kuid mesilasi olin seni vaid ühte või kahte näinud. Kuid tundub, et õunapuuõite hullutav aroom on ka nemad kohale meelitanud.

Ja õunapuude all õilmitsevad täies ilus eelmisel aastal mulda pistetud tulbid “Grand perfection”. Neist oli ka eelmises postituses juttu, kuid nende ilu aina kasvab!

Tulpe jagub seda palavust arvestades üllatavalt kaua. Tundub, et neile see aasta sobib. Ja nende hulgas on paar tükki, kes pole kas varem õitsenud või on kuskilt ise tulnud.

Kui alustasin postitust sellest, et aiatoimetustega on kibekiired päevad käes, siis tuli on takus ka kõikvõimalikel sulissõpradel. Tihane, metstikk, rästas ja kuldnokk aina otsivad ussikesi ja putukaid ning papad-mammad kihutavad kahes vahetuses pesa vahet edasi tagasi. Vahepeal teevad puu otsas pausi, et Kassistendi peale karjuda, kuigi viimatine pole neist ega nende poegadest vähimalgi määral huvitatud. Pigem arvab lugupeetud karvakera, et võiks vähe vaiksemaks võtta, nii ei saa ju tukkuda.

Ees on jälle üks pisut ohtlik päev — nimelt toimub kohe küla rohevahetus. Eks ole näha, kas suudan sealt tühjade kätega tagasi tulla. Eks ma pisut kahtlen ses osas.

LOE LISAKS:

Seitse levinumat viga, mida aeda kujundades tehakse

Põhilised vead, mida muru hooldamisel tehakse

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare