AIAHOOLIKU BLOGI | Tomatite istutamise meelespea ja õied-õied-õied!
Nii saigi aias kiire korilusring tehtud — punt murulauku, viimased tillukesed naadilehed ja vars rabarberit pihku, toas kohvivesi keema, nopitud rohekraam peeneks, aknalaualt lisaks pisut rohelist sibulat, külmkapist kodujuustu ja hapukoort ning mõnus hommikusöök valmis. Tass auravat koorekohvi ja raamat kaasa ning õue päikeselist ja linnulaululist hommikusööki nautima! Mis võiks veel mõnusam olla! Võtsin kohe vastu otsuse, et täna teen toimetuste osas vähe laisema päeva ja naudin niisama olemist.
Eile läkski kuidagi hoogtööpäevaks. Kompost sai läbi kaevatud, lillevõre korda tehtud, siia-sinna mõned suvelilled tipitud, roosid tagasi lõigatud ning mis kõige olulisem — tomatid kasvuhoonesse püsivalt paika. Siinkohal väike tomatite istutamise meelespea, sest nii nagu ikka, kipuvad targad nõksud aastaga ununema:
- Tomatid tuleks kasvuhoonesse istutada alles siis, kui öökülmaoht on möödas. Sõltuvalt aastast jääb see perioodi mai algus kuni mai lõpp.
- Kui pole plaanis see aasta kogu mulda välja vahetada, siis eemalda pealmine mullapind, kaeva pinnas läbi ning tõmba reha või labidaga siledaks. Mullaomaduste parandamiseks võid segada mulla hulka sõelutud komposti, kõdusõnnikut või mõnd pikatoimelist väetist.
- Kasta muld korralikult läbi ja lase sellel pisut taheneda. Niiskes mullas tunnevad taimed end paremini ning neil jagub juurdumiseks piisavalt niiskust.
- Kasta istutavad taimed paar tundi enne korralikult märjaks. Kui istikupotid on korralikult kastetud, püsib mullapall paremini koos ning keskkonnavahetus on taimedele valutum.
- Muld peaks istutades olema soe. Katsu käega. Külma mulda istutatud taimed ei taha hästi juurduda.
- Istutamiseks vali pilves ilm või õhtupoolik. Pilvise ilmaga päev on isegi parem, siis saab kasvuhoonest liigse niiskuse kenasti välja tuulutada, sest tomat teadupärast liigniisket õhku ei armasta.
- Istutusaugu põhja pane kompostmulda või sega mulla sisse kõdusõnnikut. Istuta taimed parasjagu sügavale. Idulehed peaksid kindlasti mulla alla saama, mina aga istutan tavaliselt veelgi sügavamale, lähtun pigem varre paksusest — nirum-peenem varreosa kindlasti mulla alla. Kui taimed on väga välja veninud, siis võib need poollamavalt mulda istutada — mulla alla jääv varreosa võtab juured alla ja taim kasvab tugevaks. Pinnapealne varreosa ajab end ise kenasti püsti.
- Jäta taimedele piisavalt kasvuruumi . Taimede vahekaugus reas võiks olla olenevalt sordist 40–70 cm. Ideaalis võiks päike igale lehele peale paista. Kahe rea puhul istuta taimed siksakina, nii et ühe rea taim jääks teise rea taimede vahekohta.
- Kui taimed on mulda istutatud, kasta nad veel kord läbi. Kui ilm just liiga palav ei ole, siis ära taimi esimesel istutusjärgsel nädalal rohkem kasta, nii areneb juurestik paremini ning pole ohtu juurepõletiku tekkeks.
Ja veel — tee iseendale märge järgmiseks aastaks: mitte külvata/kasvatada taimi tervele külale/armeele/kihelkonnale. Peangi nüüd kätte võtma ja rohevahetusgruppidesse teate üles riputama, et ports taimi saadaval, ehk kulub kellelegi marjaks ära.
Kilbikusõltlane nagu ma olen, sai Juhani puukoolist esimene sats kivikilbikuid koju toodud ja peenrasse paika istutatud. Meelitasid mind oma imekaunite tumelillade õitega!
Ahjaa … Eelmine kord süüdistasin (nagu selgub, siis puhta alusetult), et mu kauaootatud kollased hüatsindid osutusid hoopis valgeteks. Tegelikult oli keegi (huvitav küll kes?!) peenrasse ka valgeid hüatsinte istutanud, kollased avasid lihtsalt oma õied pisut hiljem ning on kollased, mis kollased. Päris tore pastelne värvikombinatsioon sai kokku. Millegipärast toob see lillakas meelde kunagise Pingviini mustikajäätise. Ja milline lõhn!!! Kohe kahju, et ei saa seda ühes pildiga jagada!
Ja õiteilu muudkui tuleb ja tuleb, tänases palavuses puhkeb uusi õisi iga tunniga! Pehmed karukellad naudivad päikesesoojust, punane tulp uhkeldab oma läikiva õiega ja järjes avavad õisi erinevad nartsissisordid.
Toredat ruudumustrit lisavad püvililled, peenraääri kaunistavad priimulad ning sireli all roomav igihali on esimesed sinisilmad lahti löönud. Rabarber peenras on puhta põõsas juba, mis tähendab seda, et õhtul tuleb rabarberikook ahju pista.
Ja tore on see, et mu murtudsüda “Valentine” kasvatab juba õisi ning kõrvalpeenras lisab samu toone lursslill oma lillakate lehtedega.
Toas ootab veel sats lõvilõugasid pintseerimist ja peagi saavad nemadki peenrasse roosadele maasikaõitele seltsiks. Ja loomulikult on aias oma koha leidnud mu igaaastane lemmik must petuunia.
Tundub, et seda õiteilu on hetkel nii ohtralt, et võikski siia neid pilte lisama jääda, seega peatan end praegu ja lisan lõpetuseks hoopis usina kuldnokapapa pildi, kes hetkekski peatumata pessa häid-paremaid roogasid tassib.
Nüüd aga õue suve nautima!
LOE LISAKS:
