AIAHOOLIKU BLOGI | Suur suverõõm


AIAHOOLIKU BLOGI | Suur suverõõm
Foto: Kaia-Leena Pino

Kell on 13:36. Kui arvuti taha seekordseid aiahooliku uitmõtteid üles täheldama istusin oli ta 11 millegagi. Aga siis ekslesin (“ma ainult korra vaatan, kas neil seda taime on”) Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna taimeaia lehele ja nüüd on veebilehitseja avatud vahekaarte tihedalt täis tipitud. Ühel kaunim taim kui teisel. Ja noh, mul on neid kõiki vaja. Kohe kindlasti. Ja loomulikult nüüd ja kohe.

Õues on üle pika aja taas ideaalne istutusilm (jah, ka meil siin sajab!) ja näpud sügelevad mulda kaevama. Uue peenra plaan jõudis samuti vahepealsete päikeseliste päevadega valmis küpseda. Juba arvutasin, et kaua sinna Järvseljale sõitmine aega võtaks, et kas täna jõuaks. Siis tuli mõistus koju (vist). Tark ei torma (vist). Olgu peale, kui ma nüüd päris aus olen, siis tegelikult tuli meelde, et ma ei saa täna minna, sest pean õhtul hoopis mujal olema. Ohjah. Raske ikka see aiahooliku elu. PS! Ega keegi ei tea mõnda head rakendust, mis arvutis kõik aiandusega seotud leheküljed ära blokeeriks? Eriti sellised, kus taimi müüakse

Loe veel

Ja ühe peaaegu-et-peenra ma juba viimati tegin juurde. Vaatan, et olen üldse siin tasapisi maja taha laienemas (no mis sa hing ikka teed, kui aed selline veidi tillukene on). Ka see peaaegu-et-peenar tekkis tegelikult sellest, et paar taime tahtsid ilmtingimata minuga aiandist koju kaasa tulla, kuigi ma teadsin, et mul neile väga head kohta ei ole. Aga tundub, et mõnikord tasub oma sisetunnet/soove usaldada. Nimelt on mul maja taga aegade algusest peale olnud üks (vähemalt minu silmis) mitte just kõige kaunim puishortensia puhmas, mille kapsaussirohelised lehed on mul alati silma kriipinud. Pole just minu tüüpi taim. Aga teda välja kraapimast on samuti käsi tõrkunud. Seekord aiandist koju jõudes ja oma tumedalehist taimesaaki piieldes turkas pähe mõte, et ehk võiksid need tumedate lehtedega kaunitarid hortensia kapsaussirohelisele kena kontrasti pakkuda. Ka valgustingimustelt peaks asukoht sobima. Ja laheneks mure, et kuhu uued tulijad istutada. Mõeldud-tehtud. Havi käsul, ema lahkel abil, sai hortensia ümbert muru välja kaevatud, mulda juurde toodud ning tõmmud kaunitarid mulda sätitud. Lisaks leidsid töö käigus kasvamiskoha seemnest pandud lupiinibeebid, kes seda juba päris pikalt potis oodanud olid (neile on see asukoht küll ajutiselt mõeldud, sest ma pole veel päris õiget kohta neile välja nuputanud … kuid samas, mine tea, äkki sobivad siia jäämagi). Ja mina olen rahul. Natuke on veel sättida — kividest äär lõpuni laduda ja hortensiat pisut piirata, kuid üldmulje on hea, kapsaussiroheline enam ei häiri, vaid on kontrastis tumedate lehtede ja valgete õiepallidega päris tore.

Seotud lood:

Fotol: Astilbe “Delft Lace”, helmikpöörised “Obsidian” ja nõgeselehine vesikanep “Chocolate”


Muidu on aed puhta suvine ja õnneks tunduvad paljud taimed seda kuumust täiel rinnal nautivat. Muru küll kuivab siit ja sealt, aga küll temagi nüüd paari vihmasabinaga taastub. Lõvilõuad muutuvad aina uhkemaks ja keskpäevalilled on moodustanud toreda säravkirju vaiba.

Ja lõpuks ometi olen sel aastal ka oma punase-valgekirjutele lõvilõugadele sobiva pesa leidnud. Nad meeldivad mulle väga, kuid eelmistel aastatel pole ma suutnud neile head kohta välja mõelda. Nüüd aga tundub, et nad on jõudnud sinna, kuhu nad kõige paremini sobivad ehk et keskele peenrasse teistele veinipunastele ja valgetele suvetoonidele särtsu lisama.

Ja kogu aed sumiseb! Kuskilt on uute õitsejate peale kohale ilmunud kõikvõimalikke erinevaid kimalaseliike ning lavendel ja aia teises küljes lokkav ristikumuru on meelitanud kohale hulgaliselt mesilasi. Sumin käib nii astilbedes kui hostaõites. Ka esimesed kirjud liblikad on kohale jõudnud. Ja õhtul, kui sumin vaibuma hakkab, kasvab sellevõrra valjemaks ritsikasirin. Südasuvi, mis südasuvi! Saaks vaid kõiki neid lõhnu ja helisid ka piltide kaudu jagada!

Roosid jätkavad see aasta lausa erakordse hooga. Nagu (ma vist juba mitu korda juba) öelnud olen, pole ma tegelikult eriline roosifänn, kuid pean tunnistama, et niimoodi lavendli ja okaspuude vahel segasummasuvilas meeldivad nad mulle aina enam! Ja mu “Chili Clementine” on nüüd teise õitsemisringiga samuti õiged toonid kätte saanud. Kummaline, et esimene õitesats polnud üldse see, mis olema pidanuks, nüüd aga kenasti kollased triibud punaste õite sees. Mulle sobib!

Foto: Tundmatu roosa kaunitar lavendli taustal


Foto: “Chili Clementine” lõpuks ometi oma õiges kuues


Ja kuigi tõeline eestlane peaks nüüd virisema, et tegelikult on ikkagi liiga kuum, siis mulle meeldib! Antagu ainult sellist ilma! Hommikul ärgates esimese asjana suund kasvuhoonesse, mõned päikesesoojad tomatid põske, siis väike ringutus ja tiir vaarikates, mille mammud on sel aasta erakordselt mahlased ja tugeva maitsega, tõelised väikesed maitseplahvatused suus! Seejärel korraks tuppa tagasi, et valmistada endale üks mõnus suur kruusitäis koorega kohvi ja paar võileiba ning siis uuesti õue. Raamat pihku, päikeseprillid ninale ning sumina saatel mõnulema. Ideaalne!

Ahjaa … ja kohe-kohe hakkab kasvuhoones esimene “Lihavõttemuna” valmis saama. Loodan kogu hingest, et maitseb hea, sest välimus on tal küll ilmatuma uhke. Kui maitse sama hea kui välimus, siis tuleb kindlasti ka edaspidi kasvatamisplaani võtta.

Ja lõpetuseks soe soovitus kõigile aiahoolikutele — nautige seda erakordset suve ja oma aeda! Võtke hetk, et kuulata sirtsusirinat ja mesimummude suminat. Jälgige tillukesi asjalikke tiivulisi toimetamas ja püüdke ära tunda erinevaid kimalaseliike. Nuusutage roose ja kuivatage talvisteks uneteedeks lavendlit. Noppige salatisse kressi õisi ja ristikut ning lugege keskööl kuu paistel raamatut. Ja lihtsalt vedelege. Või puhuge seebimulle!

LOE LISAKS:

Kümme taime, mis su aia imeliselt lõhnama panevad

FOTOD | 21 imekaunist terrassi, millest inspiratsiooni ammutada

Millised taimed on roosidele kõige paremad peenrakaaslased?

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare