AIAHOOLIKU BLOGI | Südasuviselt palav mai, põige sohu, rohevahetus ja rabarberikook
Hullutavalt suvisest ilmast inspireerituna otsustasime emaga üheks palavaks päevaks aia- ja arvutitöö eest põgeneda ning kaunil kodumaal pisikese tiiru teha. Valisime selleks loomulikult kõige palavama päeva – temperatuur ulatus vahepeal 30 kraadini, kuid õnneks puhus mõnus suvetuul, mis ilma pisut jahutas. Viimatine oli tõesti abiks, sest esimeseks sihtkohaks oli Tuhu soo ja teadupärast on just soos ja rabas eriti lämb. Miks Tuhu? Sest eelmisel aastal ehitasid Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri tudengid sinna eriti vinge vaatetorni TREPP, mida me emaga mõlemad ammu juba külastama oleme kibelenud. Torn on tõesti äge ja sobib sohu kui valatult, ümber levitavad uimastavat aroomi sookailud ning maapinda kaunistavad küüvitsad ja ubalehed. Imeline! Soovitan soojalt kõigile, eriti nüüd kevadisel ajal ja nädala sees – tõenäosus on suur, et saate kõike seda kaunidust uhkes üksinduses nautida!
Lõpetetuseks imetlesime veel Pärnu imelisi roosas õitevahus iluõunapuid ja siis oligi aeg oma aia ja õite juurde tagasi pöörduda.
Koduaiaski jätkus ohtralt imetlemist – kirsid olid end päevaga pruudirüüsse mässinud ning peenardel avasid õisi üha uued kaunitarid.
Mulle nii meeldib see aeg, kus aed muutub üha rohelisemaks ja lillekirjumaks ning puud naabrid rohelise kardinaga varjavad! Nartsissid on see aasta eriti hoos – õitsevad (ja lõhnavad!) ka need, kes eelmistel aastatel vaid lehti kasvatasid. Mu suur lemmik murtudsüda “Valentine” on lihtsalt imeline ning tasapisi näitavad oma õiteilu ka uued tulbisordid. Vanadest olijatest on must tulp kahjuks kaduma läinud – tundub, et see on vihje, et tuleb üks lennureis plaani võtta, sest mu mustad lemmikud olid toodud Schipholi lennujaamast.
Mis veel hästi tore – kõik mu üle jäänud tomatitaimed on uued kodud leidnud! Mulle see rohevahetamise kultuur ikka meeldib. Ja seekord juhtus veel nii vahvalt, et üks vahetaja tõi tomatitaimede vastu kodukanade mune ja nii polnudki enam pääsu – tuli üks traditsiooniline rabarberikoogitegu ette võtta!
Igaks juhuks retsept ka, traditsiooniline biskviitkook on hoolimata kõikvõimalikest erinevatest rabarberikoogikatsetustest siiani mu vaieldamatu lemmik!
Biskviitkattega rabarberikook
Põhi:
200 g võid (või peab olema külm)
300 g jahu
100 g suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
700 g rabarberit
75 g suhkrut (kes ei soovi väga magusat kooki, võib suhkrut vähem panna või selle üldse lisamata jätta)
Biskviit:
6 muna
125 g suhkrut
75 g nisujahu
30 g kartulitärklist
Haki rabarber kuubikuteks, tõsta kõrvale. Mõõda valmis taigna koostisosad, klopi lahti muna, lõigu või kuubikuteks. Valmista muretainas – sega jahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki segamini. Lisa juurde lahtiklopitud muna ning suru ühtlaseks tainaks. Pane pooleks tunniks külmkappi ootele.
Seejärel rulli tainas ristkülikuks, kata ahjuplaat taignaga, torka kahvliga põhja mõned augud ning küpseta 200 kraadises ahjus 10 minutit.
Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks. NB! See on koogi õnnestumisel juures oluline hetk, vahustada tuleb 8-10 minutit järjest. Sõelu munavahu hulka omavahel segatud jahu ja kartulitärklis ning sega ettevaatlikult ühtlaseks. Väldi ülesegamist.
Kata eelküpsetatud muretainapõhi rabarberiga, raputa soovi korral suhkruga üle (minule meeldib hapum ja ilma suhkruta), vala peale biskviittainas ning aja ühtlaselt laiali.
Alanda ahju kuumus 180 kraadini ning küpseta kooki 20-25 minutit. NB! Vaata, et sa vahepeal ahju ust ei ava, muidu vajub biskviit alla.
Lase koogil enne välja võtmist veerand tundi avatud uksega ahjus seista. Veidi jahtunud koogile sõelu peale tuhksuhkrut ja valmis ta ongi! Otsa saab ilmselt kiiremini, kui arvatagi oskasid.
…
Ka enda tomatitel läheb kasvuhoones kenasti – Vesuvio juba õitseb ja teistelgi on õienupsud paista.
Ja kui juba rohelistesse toonidesse läks, siis mõned kaunid rohetajad veel ja üks tore imetilluke roheline külaline võililleõiel.
Ja nii nagu ikka, pean lõpetama tõdemusega, et õisi on nii palju, et ei jõua kuidagi kõiki neid pildile püüda ja siin jagada. Üks väike pingutus siiski veel.
Ning päris lõpetuseks tagasihoidlik soovitus – võtke hetk ja minge nautige öist aeda – imetlege kuusirpi taevas ja kuulake ööbiku laksutamist!
LOE LISAKS:
