AIAHOOLIKU BLOGI | Roosimure ja tasapisi juba sügisesemad teod ja mõtted


AIAHOOLIKU BLOGI | Roosimure ja tasapisi juba sügisesemad teod ja mõtted
Foto: Kaia-Leena Pino

Roosid on mulle sel aastal tõeliselt palju rõõmu toonud, enamikul neist on käsil juba kolmas õitsemisring, kuid nüüd on mure majas. Olin nädalakese aiast eemal ja selle ajaga on uhkesti õitsvad roosipuhmad asendunud uhkesti õitsvate rootsudega.

Vaadates neid taimi, kellel lehed veel küljes, on pilt selge — kuskilt on pugenud mu peenrasse pahandust tegema rooside tahmlaiksus. Roosidele alles jäänud lehed on kollakad ning tumedate laikudega. Tõenäoliselt oli pahategija juba jupp aega taimedel ootel. Et ma seda ka varem tähele panna ei osanud! Kahju on mu kaunitaridest, kes lehemurest hoolimata ikka veel ennastunustavalt õitsevad. Nüüd tuleb ruttu tegudele asuda.

Nagu ma aru saan, on tahmlaiksuse puhul tegu seenhaigusega, mis kipubki just suve lõpul ja niiskemate ilmadega välja lööma (kuigi saab alguse juba kevadel). Samuti tundub see üsna tülikas tõbi olevat, millest paistab olevat teinekord üsna keeruline lahti saada. Aga eks annan endast parima. Esialgne sõjaplaan järgmine:
1) Korjan kokku kõik varisenud ja nakatunud lehed ja põletan (NB! selleks, et tõbi ei leviks, ei tohi lehti komposti visata). Kuna haigustekitaja talvitub haigestunud lehtedel, siis on esmaseks haiguse pidurdamiseks oluline hoida puhtust ning koristada ning hävitada nakatunud lehed.
2) Pritsin taimed üle seenhaiguste tõrjepreparaadiga Score (kui ilm lubab, siis kokku kolm korda, iga 10−12 päeva tagant)
3) Viimasena, kui võrsed juba tagasi lõigatud, pritsin raudsulfaadiga, eemaldan mulla pealmise kihi ning asendan selle värske haigusvaba mullaga.

Seotud lood:

Jah, ega mulle tegelikult see (suhteliselt mürgiste vahenditega) pritsimine ei meeldi, kuid saan aru, et muu ei aita. Roosidest ilma jääda (või neid kiusata) ka ei tahaks.

Muretsema paneb mind see, et väidetavalt vähendab tahmlaiksus vastupanuvõimet talviste üleelamiste suhtes, mis võib viia taimede hukkumiseni. Nüüd, kui oma roose tõeliselt armastama olen hakanud, ei tahaks kuidagi neist ilma jääda. Kas kellelgi on ehk häid soovitusi, mida veel teha või kas saaks/tasuks roose enne talve tulekut veel kuidagi turgutada?

Loe veel

Kuid hoolimata roosimurest ja aina sügisesemateks kiskuvast ilmast ei väsi aed rõõme pakkumast. Endiselt jagub ohtralt põske pistmist — ploome pole kunagi varem nii tohutu palju olnud (kusjuures kevadel arvasin, et ei saa see aasta ühtki ploomi, sest õisi polnud puu peal üldse märgata — ei tea, kus ja kuidas ta neid peitis, kuid positiivsete üllatuste vastu pole mul midagi), pampel aina valmib, vaarikaid jagub nii punaseid kui kollaseid ning punased sõstrad on hetkel maailma parimad! Õuntest ei hakka ma üldse rääkimagi. Porgandeid on kõikvõimalikes värvitoonides ja ube tuleb aina juurde. Kuid kasvuhoone annab vaikselt siiski märku, et sügis läheneb — tomatite maitse pole enam päris see, mis suvel ning tasapisi kipuvad viljad lõhki minema ja hallitus kipub ligi hiilima. Tundub, et kohe-kohe on käes aeg kasvumaja tühjaks noppida ja talvekorda sättida. Õnneks jõudsin veel mõned purgid pisitomateid sisse teha. Igaks juhuks retsept ka siia kirja — siis ei pea iga aasta seda oma retseptide kuhjast taga ajama ja ehk tahab keegi veel katsetada.

Marineeritud ampsutomatid

Marinaad:
1 l vett
1,5 spl soola
1,5 spl suhkrut
1,5 spl äädikat

Maitse andmiseks lisan marinaadile pisut köömneid, 5-7 tera pipart, 4-5 tera vürtsi, killukese muskaatpähklit ning pistan tomatite vahele varsselleri jupikesi (mitte liiga palju — varsseller annab päris tugevalt maitset, panen igasse purki ühe või kaks jupikest), sibularõngaid ning seekord lisasin ka oksakese liivateed.
Kõigepealt keedan kokku marinaadi. Siis laon eelnevalt steriliseeritud purkidesse tomatid (millele on nõelaga pisikesed augud sisse torgitud — peaks aitama koore lõhki minekut vältida, aga tegelikult ei toimi … hmm, ma ei teagi, miks ma sellega vaeva näen,), varsselleri jupikesed ja sibularõngad (ning soovi korral maitsetaimevitsakese), tõstan purgid suuremasse kastrulisse, valan purkidesse kuuma marinaadi ja kastrulisse purkide ümber kuuma vee (ca kolmveerand purgi kõrguselt) ning kuumutan kaaned lahtiselt peal ca 10-15 minutit (75-80 kraadises vees). Siis kaaned kõvasti peale ja pea alaspidi jahtuma. Nii lihtne ongi!

Kui nüüd aga tomatite juurest ringiga õite juurde tagasi tulla, siis toredateks suvelõpurõõmustajateks osutusid sel aastal kukekannused, kes hooga teisele ringile läksid ja kasvatasid tegelikult ilusamadki õied, kui esimesel ringil (huvitav, et mulle just igasugu “kukelilled” viimasel ajal nii väga meeldivad — kukekannused ja kukeharjad ja just juurde muretsetud kukesabad.

Ka paljud suvelilled on uuesti hoo üles võtnud. Ilmselt suurest kergendusest, et taas niiskust jagub. Ja mis saaks mul selle vastu olla! Eriti teevad mulle rõõmu raudürdi puhasvalged õied ning hingematvalt lõhnavad kivikilbikud, mis kuivaga mõlemad pidurit tõmbasid ja jupp aega ei õitsenud.

Tore, et õiteilu veel jagub, eriti arvestades seda, et järgmiseks nädalaks taas päris suviseid temperatuure ja päikest lubatakse — jõuab veel nautida! Kuigi oma võlu on ka sügise lähenemisel. Vaher juba punastab ning esimesed sibullillede pakid on stardivalmis ja ports tulbisibulaid Hollandist mu poole teel. Peakski nüüd minema ja krookusesibulad mulda tippima, neid juba võib. Tulpidega on mõistlik pisut kauem oodata (rääkimata sellest, et praegu laiutavad seal, kuhu nad pistma peaks, veel lõvilõuad täies uhkuses).

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare