AIAHOOLIKU BLOGI | Nõrga talu imelised peenrad ja pisut ka oma aiast


AIAHOOLIKU BLOGI | Nõrga talu imelised peenrad ja pisut ka oma aiast
Foto: Kaia-Leena Pino

Eelmine kord jäi jutt võõrastest aedadest pooleli ning nüüd on viimane aeg see viga ära õiendada, sest ka teine külastatud aed oli erakordselt uhke. Pärast seda, kui olime pikalt Asu talu ilu nautinud, suunasime auto nina Nõrga talu poole.

Kuigi need kaks talu asuvad väga lähestikku, on nende aiad hoopis eri ilmega — kuid mõlemad just omal moel imelised! Kui Asu talu aed on selline kodusem ja mõnusalt segasummane, siis Nõrga talu iluaed on väljapeetum ja tõeline uhkete peenarde näidisaed. Ruumi on neil selleks muidugi kadestamisväärselt palju! Lisaks on aias suur veesilm, mis reedab vana veskikoha mälestusi.

Kui paljud käivad Nõrga talus eelkõige flokside pärast, siis minu südame võitsid hoopis kaks maja taha kujundatud hiiglaslikku lillepeenart (kus loomulikult oli ka flokse sees). Nii uhket taimede ja värvide kombinatsiooni ei ole ma ammu kohanud. Oh oleks mu aias ainult ruumi, küll siis võtaks neilt šnitti! Peenardesse olid ära mahutatud päris mitmed taimed, mis on mu suured lemmikud, kuid millele ma oma napi ruumiga aias kahjuks kuidagi kohta ei leia. Näiteks mitme meetri kõrguseks kasvav vesikanep, kõikvõimalikud siilikübarad ja kukeharjad, üks ilusam kui teine, ning isegi üks hortensia võitis mu südame (mis on täiesti erakordne, sest hortensiad ei pääse tavaliselt mu lemmikute nimekirja). Ja see roosakate toonide kombinatsioon tagumises peenras on tõesti erakordne!

Seotud lood:

Lisaboonusena kohtasime aias kaua lähedalt näha ihatud ohakaliblikat ning nautisime kõige selle ilu keskel tõeliselt maitsvat kooki (kamarull!) ja jooki. Ideaalne suvepäev!

Loe veel

Tuleb tunnistada, et see teistes aedades käimine on ikka tore. Värskendab meeli ja natuke lohutab ka, et on veel selliseid hulle, kes koguaeg näpp mullas istuvad ja seda hoopiski suuremas mastaabis, kui mina oma väikese aialapikesega. Ja loomulikult saab külaskäikudelt kaasa häid ideid ja hoogu neid ka omas aias realiseerida. Nii saigi ette võetud viimase lihvi andmine mu väravaäärsele peenrale. Nagu ma (vist) eelmine kord juba mainisin, kipuvad kivirikud seal kiduma ja nendega on kogu aeg üks häda ja hala — küll nad kuivavad, küll lähevad muru ja muud umbrohtu täis, küll teevad herilased nende sisse pesa (kuhu ma eelmine aasta näpud rohides otse sisse torkasin). Nii saigi otsustatud, et asendan nad mägisibulatega. Teisi aedu külastades jäi silma veel üks hea idee — kaevata kividega ääristatud peenrale kivide ja muru vahele mullaserv, nii ei tüki muru kivide vahelt peenrasse pugema. Miks ma küll ise selle peale pole tulnud! Nii võtsingi end kokku ja olen nüüd kaks päeva järjest oma peenraga mässanud — rookisin kivirikud välja ja kaevasin kivide ja muru vahele mullapiiri ning varusin aianditest mõned toredad mägisibulad (PS! kui kellelgi on mõni mägisibul peenras liigselt laiutama läinud, siis võin ta tütardele lahekelt uut kodu pakkuda). Osa saan ka maja eest peenrast juurde tuua. Hetkel on töö veel pooleli, ehk järgmine kord saan juba lõpptulemusest pildiraporteerida. PS! See kokkupandav autolabidas, mis pildilt paistab, on nõrgukese naisterahva jaoks ikka üks erakordselt mugav abimees — sellega on palju mugavam (täpsus)kaevata kui suure labidaga.

Muidu on kõik nagu ikka. Kasvuhoone on tomateid tuubil täis, marjapõõsad on lookas ja roosid lähevad kes-teab-mitmendale ringile. Tore on see, et pampel on see aasta erakordses hoos. Esimesed mammud juba valmis ning küpsemisjärge ootamas oi-oi kui mitmed ning samas kasvatab taim usinalt imekauneid õisi aina juurde. Rõõmu jagub nii mulle kui mesilastele!

Tegelikult on mul hea meel selle üle, et hoolimata sellest, et see kuumus ja kuivus on päris korralikult aeda ratsinud (sõnajalad maja taga andsid otsad ja pidin nad juba maha lõikama, puishortensia on täielik rääbakas ning see aasta toodud taimi tuleb iga päev kastmisveega turgutada), on aeda siiski ka silmarõõmu jäänud ning mõni taim tunneb end selles kuumuses päris hästi. Näiteks nagu budleiad, kes pole mul iial varem nii lopsakad olnud ja nii uhkelt õitsenud. Kummalisel kombel tundub end kõige paremini tundvat kaevu kõrval vanas plekkämbris kasvav budleia, kellel ma kartsin seal liiga palava ja kitsa olevat, aga paistab, et talle meeldib. Vaarikad on teisele ringile läinud ning mustsõstrad on küpsenud imemagusaks ja õhk kubiseb liblikatest. Porgandid on küll pisut vähem mahlased kui tavaliselt, kuid siiski täitsa söödavad ning tomatiuputust ma juba mainisin. Ja nahkhiired on ka tagasi ning õunapuudel patrullib värske sats tihasepoegi.

Elu on mõnus!

Loe ka Aiahooliku eelmist blogipostitust!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare