AIAHOOLIKU BLOGI │ Lillesibulate istutamisest ja muudest sügisrõõmudest


AIAHOOLIKU BLOGI │ Lillesibulate istutamisest ja muudest sügisrõõmudest
Foto: Kaia-Leena Pino

Sel aastal on sibullillede maha tippimine tõepoolest suureks rõõmuks osutunud ja seda tänu sellele, et otsustasin endale kaks abivahendit muretseda — lootes, et ehk aitavad need peale tükkivat sügislaiskust veidikenegi eemale peletada.

Ausalt öeldes pole ma seda lillesibulate mulda pistmist kunagi väga nautinud — kühvliga koukides kipub muld ikka ja jälle auku sisse vajuma ning sibulatele sobivat sügavust on raske mõõta. Ja maa on porine ja märg ning näppudel hakkab külm ja sada muud häda lisaks (… kärss kärnas ja maa külmand ja muud virinad …). Tüütu ja aegavõttev tegemine. Aga enam mitte! Ükspäev ei andnud hing enam asu ja nii võttiski auto suuna ehituspoe aiandusosakonna poole ning tulin sealt tagasi kahe tarviliku vahendi võrra rikkamana (NB! muud ei ostnudki lisaks, ise ka ei usu!). Ei teagi täpselt, kuidas neid kõige õigem on nimetada — sibullille kühvel, lillesibulate istutaja, istutustarvik — heal lapsel mitu nime. Samuti ei tea, miks ma neid vahendeid siiani kasututeks olen pidanud — tegemist on enam kui kasulike vidinatega!

See suurem sinine kopsik on tulbi- ja hüatsindisibulate maasse torkimise juures tõeliselt tõhusaks abivahendiks. Paarkümmend sibulat said mulda nagu naksti! Surud aga kopsiku piisavalt sügavale mulda (küljel on mõõdud kirjas), nihverdad natuke, tõmbad koos mullaga välja, pistad sibula augu põhja, vabastad käepideme all olema hoova ja lased mulla sibula peale tagasi. Siuh-vilksti ja tehtud! Ei mingit kühvliga koukimist, kirumist, kui muld tagasi auku variseb, ega mõõdulindi või joonlauaga augu sügavuse mõõtmist. Rääkimata sellest, et näpud jäävad puhtaks! Ideaalne!

Seotud lood:

Ka väiksem istutusabiline osutus erakordselt tõhusaks. Tema abil on hea näiteks krookusesibulaid mulda pista. Torgid aga augud valmis ja tipid sibulad sisse. Pole tarvis näpuga auke urgitseda ega muid tobedusi teha. Paar minutit ja asi tehtud! Ise ka ei usu, kui palju lihtsamaks see töö muutus.

Loe veel

Muidu aga pean tunnistama, et olen üsna laisk olnud. See järsk üleminek palavast ja krõbekuivast suvest külma, tuulisesse ja paduvihmasesse sügisesse tuli kuidagi ootamatult ja vägisi kipub talveuni peale. Õnneks on laisk olemiseks sobiv hetk, aias midagi väga ei karju, muru kasvab imeaeglaselt, tomatid võivad veidi veel kasvuhoones oleskleda ning õunad puu otsas rippuda. Seniks võib tukkumise vahele rahuliku südamega viimaseid sügisesi õisi nautida ja marju suhu toppida ning kase alt kuiva eest räästa alla pagenud kasevahulikke korjata. Arvasin, et viimaseid see aasta ei tulegi, kase all laiutas tühjus, kuni ükspäev avastasin, et seened on kogu perega kasest paari meetri kaugusele kolinud — sinna, kus katuseräästast kõige enam vett tilgub. Ega seen rumal pole!

Üks sügisese aja suurimatest rõõmustajatest on ikka ja alati lursslill. Eks tegelikult rõõmustab ta mind oma uhkete tumelillade lehtedega terve hooaja, kuid see, kui ta tasapisi oma vahva välimusega õiekobaraid lahti rullima hakkab ja esimesed valged õrnad õied silmad avavad, on selge märk, et selleks aastaks hakkab aiahooaeg ühele poole saama ning sügis on taandumatult käes. Mis on ka omamoodi tore — igal ajahetkel aias on oma võlu. Ma natuke juba ootan talve ja valget lumevaipa.

Kuid ega lursslill pole ainus silmarõõmustaja, õnneks jagub neid vihmastest sügisilmadest hoolimata veel. Õitseb ka teine minu suur lemmik — täpiline iminõges — kes kummalisel moel just kuigi sageli kiitust ei pälvi. Minu meelest on ta asendamatu ja imeilus ja õitseb pea et aastaringi, ei lase ta end lumest ja külmastki suuremat häirida ning on kevadel vaat et esimesena stardivalmis ja sügisel viimane lõpetaja. Pealekauba on ta suurepärane pinnakatja varjulisemates kohtades aias, kus muu hästi kasvada ei taha. Samuti on teda tore kimpudesse korjata.

Ka pelargoonid pingutavad veel viimast ja ma ei väsi vist iial nende imevahvates värvides lehti imetlemast, loodan vaid, et ei unusta neid enne öökülmade tulekut tuppa tuua, praegu veel ei raatsi.

Ka üks minu uutest mägisibulatest tahab kangesti veel õitsema minna, ei hooli ta üldse sellest, et suur sügis käes. Mine tea, ehk jõuabki, sest järgmiseks nädalaks on mõned lahkemad ilmateated päris mõnusaid kraade lubamas. Loodame, et tulebki veel pisut vananaistesuve ja päikeselisemaid päevi — oleks mõnus lehti riisuda ja viimaseid aiatoimetusi teha!

LOE LISAKS:

Oktoober aias — tööd, mis tuleks veel enne külmade saabumist ära teha

Viis võimalust, kuidas mahalangenud lehed oma aia heaks ära kasutada

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare