AIAHOOLIKU BLOGI | Lemmikutest tomatisortidest, mida ka järgmisel aastal kasvuhoones kasvatada


AIAHOOLIKU BLOGI | Lemmikutest tomatisortidest, mida ka järgmisel aastal kasvuhoones kasvatada
Foto: Kaia-Leena Pino

Selle aasta üks suur rõõmustaja on olnud tomat. Kuum ja päikeseline suvi tõi rikkalikuma ja magusama tomatisaagi, kui kunagi varem. Ja tundub, et nüüdseks olen ka sordid lõplikult paika saanud ning peaaegu kõik sel aastal kasvuhoones kasvajad on kindlad jääjad.

Kaks sorti on juba pikaajalisemad lemmikud, kaks aga uut tulijat, kes mõlemad osutusid positiivseks üllatajaks. Sel kevadel said aknalaual seemnest hoo sisse “Mandat”, Green Zebra”, “Vesuvio” (alustas küll ühel teisel aknalaual) ja “Lihavõttemuna” (“Пасхальное Яицо”) ning turult tuli katseks kaasa üks “Terma” taim. Enne kui sorte üksipulgi lahkan, väike tomatiedenemine piltides.

Nii, nüüd aga kõigist mõne sõnaga lähemalt. Alustan sellest, kes trikoovoorust läbi ei pääsenud ning keda järgmisel aastal mu kasvuhoonest enam ei leia ning selleks on “Terma”. Mitte et tal otseselt midagi viga oleks olnud, selline täitsa tavaline eestimaine tomat, aga ei midagi erilist. Pealegi ei täitnud ta talle pandud ootusi — et oleks sama varajane kui “Betalux”, kuid pehmema nahaga. Jah, nahk oli tõesti vast pehmem, kuid punastama hakkas umbes samal ajal kui kõik teisedki. “Betalux” aga valmib ikka jupi maad teistest varem. Seega järgmisel aastal pöördun esimese tomatiampsu nimel “Betaluxi” juurde tagasi.

Seotud lood:

Lemmikutele tasub üldiselt kindlaks jääda, seda juba sel põhjusel, et ega iga tomat igas kasvuhoones kasvada ei taha ning vili maitseb eri kasvuhoonetes ja erinevas pinnases erinevalt. Nii näiteks ei kasva minu kasvuhoones kirsstomat, mis mu vanemate klaasist kasvuhoones juba aastakümneid rikkalikku saaki annab ja mille seemnete algupära ega nimetust ei tea enam keegi (nime pole ilmselt keegi kunagi teadnudki). Minu kasvuhoones viskab ta enamiku vilju lihtsalt maha, rääkimata sellest, et tegelikult on see sort mu üsna väikese kasvuhoone jaoks liiga kõrge. Seevastu aga kasvab minu kasvuhoones eriti uhkelt pisikeste piklike viljadega “Mandat”, mis on erakordselt hea ja magusa maitsega (minu vanemate kasvuhoones pole ta aga hoopiski nii magus ja viljad on väiksemad).

Loe veel

Tomat "Mandat"

“Mandat” on kõrge saagikusega ja väga varajase valmimisega. Taim on keskmise kasvuga, hinnatud eriti viljade magusa maitse tõttu. Väike vili on õhukese koorega, sobib kuivatada ja konserveerida. Vilja kaal 20-35g, ühes kobaras 20-25 ovaalset vilja. Kobarad valmivad ühtlaselt.
Suurepärane niisama näksimise tomat, ideaalne fetajuustu kuubikute ja basiilikuga ampsusalatiks segades või ükskõik mis moel salatisse pistes. Sel aastal võtan kätte ja proovin ära, kuidas ta marineerituna jääb. “Mandati” ainus viga on see, et tegemist on hübriidsordiga (hübriidsordid on märgistatud tähisega F1 või H), millelt ise seemneid võtta pole mõtet — tomat ei säilita oma sordiomadusi. Nii et tuleb iga aasta uus pakk seemneid muretseda, kuid õnneks pole see just suur väljaminek, kuigi seemneid võib teinekord olla keeruline leida.

Teine juba vana lemmik ja kindel jääja on “Green Zebra”. Magus ja mahlane lihakas toreda välimusega tomat. Siin pildil on ta oma maksimaalses küpsusastmes, kuid süüa kannatab tegelikult juba üsna rohelisena.

Tomat "Green Zebra"

Küllaltki kõrge kasvuga keskhiline suurepärase magushapuka maitsega sort. Viljad kaaluvad 70-150g ning on kollakasrohelised tumeroheliste triipudega. Sisu on heleroheline ja väga lihakas, magus. Valmib umbes 80 päeva peale külvamist. Võileiva peal absoluutne lemmik! Samuti sobib erakordselt hästi brushcetta katte valmistamiseks.

Lisaks vanadele lemmikutele oli see aasta kasvuhoones ka kaks toredat uut tulijat. Esimesed tulid tõesti ise, kui käisin Moodsa Kodu sünnipäevapeol. Pidustustelt lahkusin topsiku pisikeste tomatitaimedega — ühe eksperimenteerimismeelse restoranipidaja taldrikult mulda jõudnud “Piennolo del Vesuvio” tomatitega, mida tavaliselt kasvatatakse Vesuuvi vulkaani nõlvadel ning mis on tuntud selle poolest, et säilivad väga pikalt.

Tomat “Piennolo del Vesuvio”

Oma kodumaises kasvupaigas korjatakse nad kobaratena ära siis, kui viljad on täisküpsed, seotakse kobarad kokku ning riputatakse katuse alla oma aega ootama. Selliselt säilitatud tomatid peaksid veel talvelgi suviselt värske tomati maitsega olema. Esialgu tundub, et jutul on jumet, sest see tomat säilib ka taime küljes varre otsas rippudes erakordselt kaua, ei lähe pehmeks ega lõhene. Ja kui ma alguses ei osanud temasse väga kuidagi suhtuda, siis nüüdseks olen avastanud, et tegu on erakordselt mõnusa salati- ning võileivatomatiga. “Vesuvio” vili on tihke, seemneid vähe ning ta ei tilguta liigselt mahla (võileiva peale pannes suur pluss!). Ka maitse on väga mõnus, nii et taaskord kindel jääja (märge iseendale — ära unusta seemet võtta!).

Ja kindlaks jääjaks kinnitas end ka teine selle aasta uustulnuk “Lihavõttemuna” ehk “Пасхальное Яицо”, mille seemned sain Facebooki Aiaelu grupi kaudu. Taaskord üks eriti mõnus võileivatomat ja no nii vahva välimusega, et vahvamat annab otsida.

Tomat "Lihavõttemuna" (“Пасхальное Яицо”)

“Lihavõttemuna” on keskhilise valmimisega, kasvatab rikkalikke kobaraid ning kasvult väga kõrge. Viljad on tõesti nagu kopsakad munad, toredasti triibu-kriibulised, pehme naha ning mõnusa mahlase viljalihaga. Pole kahtlustki, et järgmisel aastal leiab ta taaskord mu kasvuhoones koha.

Tundub, et kasvuhoonega on asi paigas, lemmiksordid selged ja samas vaimus edasi. Uute sortidega ma end sissetallatud rajalt ilmselt enam kõrvale meelitada ei lase.

Nüüd aga tuleb end kätte võtta, kasvuhoonest ports “Mandateid” korjata ning nad marinaadi pista. Ka tomatimarmelaadi tegemise peaks lähipäevil ette võtma, sest vaatasin, et eelmisest aastast on alles vaid üks tilluke purgike ning kasvuhoones valitseb endiselt tõsine tomatiuputus.
Muudest aiatoimetustest, sügistest õitsejatest ja uuest peenrajupist (ei, mitte sellest, mille loomise osas ma eelmises postituses kõhklesin ja kahtlesin, ühest teisest hoopis) siis juba järgmisel korral. Ja vahel ehk Instagramis ka mõni klõps.

PS! Põigake ikka aiatoimetuste vahel metsa ka, sest sambla vahelt piilub päris palju kauneid kübaraid!

LOE LISAKS:

Aednik: põhjuseid, miks võiks tomateid ise kasvatada, on lõputult!

AIAHOOLIKU BLOGI | Plaanid, mõtted ja kõhklused, kuidas kujundada aianurk

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare