AIAHOOLIKU BLOGI │ Kes palju teeb, see palju jõuab


AIAHOOLIKU BLOGI │ Kes palju teeb, see palju jõuab
Foto: Kaia-Leena Pino

Selle aasta esimene tõsiselt hoogne õuetoimetuste päev on seljataga. Ilmselt oli õhus kaks üle-eestiliselt olulist ja inimesi ühendavat teemat — Teeme Ära talgupäev ja muru. Ja tundub, et ega majainimesed ei raatsinudki talgutel väga pikalt püsida, sest oma aed ju karjus samuti tähelepanu järele.

Juba nädala sees kippusid vestlusteemad pikaks kasvanud muru peale ja sellele, kes mida sambalatõrjeks kasutab. Mis teha, hooaeg käes! Ja tegelikult on sellest ainult rõõmu! Ja eriti tore on see, kui näed, et eelmise aasta vaevanägemine on vilja kandnud ning esimese niidu järel jääb maha kena ja roheline muruplats!

Nii kihutas ka aiahoolik talgupäeva järgselt otse ehituspoodi, muretses endale kaks suurt kotitäit sambaeemaldajaga muruväetist ning koju jõudes ajas niiduki ja väetiselaoturi kuurist välja. Päris mõnus oli üle mitmete kuude aias murutiire teha. Päike siras taevas, rästas kogus nokavahele kopsakamaid suutäisi ning naabritädi lehvitas kasvuhoone ukse vahelt ja soovis jõudu! Ideaalne kevadine laupäev!

Sel aastal otsustasin oma muruhooldusele pisut teise nurga alt läheneda. Nimelt läksin esimeselt niitmiselt otse väetisele/sambalatõrjele. Ehk et õhutamine liikus järjekorra lõppu. Eelmise aasta kogemuse põhjal tundus, et ehk oleks nii mõistlikum — kui samblaeemaldi oma töö ära teeb, siis on õhutajaga hea kuivanud sammalt välja kraapida. Eks näe, katsetame. Vigadest olevatki ju kõige parem õppida.

Seotud lood:

Väetise laotamisel oli taaskord abiks mu tore punane krõbistaja, kelle eelmisel aastal hankisin. Ta meeldib mulle endiselt ja soovitan soojalt kõigile, kel vaja muru külvata või väetist ühtlaselt laotada.

Ja eks endiselt tiksub pisut ajusopis mõte, et ehk peaks ikkagi robotniiduki peale mõtlema. Säästaks aega, mida alati nappima kipub. Kuid ega ma päris veendunud ei ole, et ta kõigi mu kaares peenarde ja kastide ja muude nukkade ja soppidega korralikult toime tuleks. Samas, naabrimehe jutt, et muruniitmisega tegeleb ta aias ainult kaks korda aastas — kevadise esimese ja sügisese viimase niitmise puhul — teeb pisut kadedaks küll. Aga eks näe. Tark ei torma. Vist.

Loe veel

Rabarber on lõpuks ometi nii pikaks visanud end, et saab juba suhu pista! Tundub, et kohe-kohe hakkab tõsine koogihooaeg. Kuigi ma muidu suur magusasõber ei ole, siis esimesele kevadisele rabarberi-biskviitkoogile ei suuda minagi vastu panna.

Üldse on järsku kõik väga hoogsalt edenema hakanud. Tomatid on viskavad iga päevaga silmnähtavalt pikkust ning Vesuviod ajavad juba õisi. Toa aknale ei tahtnud nad enam hästi mahtuda ja nii läksid kasvuhoonesse kuivtrenni tegema.

Ja platsis on ka minu aia päriskevadekuulutaja metstikk ehk must kärbsenäpp ehk tigetikk. See aasta on ta eriti sõjakas. Kõik tihased peksab laiali ning pretendeerib igale viimasele kui pesakastile. Isegi kuldnokkade majauksel käis õiendamas, kuid ega talle seal pikalt asu ei antud. Üks proua on ka vahepeal püüdnud ääriveeri pildile astuda, kuid siiani pole mustvalgel härral talle suuremat tähelepanu jätkunud, laulab ikka oksal järgmist ja paremat pruudikandidaati.

Tulbid kasvatavad õienuppe ja nartsissid samuti. Ja lõpuks ometi on ka minu aia tagasihoidlik sinilill õied lahti kerinud. Ma kartsin, et teda ei tulegi, teised jagavad juba ammu-ammu kõikjal kauneid sinilillepilte. Aga ei, ta lihtsalt pisut hilise ärkamisega. Ja mu helekollased hüatsindid osutusid valgeteks. Kuigi vist ongi parem, sobivad mu peenrasse ideaalselt!

Ja veel — ärge siis unustage aiatoimetuste kõrvalt teinekord ka metsa põikamast! Just praegu on loodus puude alla imekauni valge vaiba laotanud!

LOE LISAKS:

TASUB TEADA: Mis võiks olla alternatiiv murule?

Millised aiatoimetused teha maikuu esimeses pooles

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare