Aga nagu ma ütlesin, pole üldse minu süü. Süüdi on hoopis Helga taimeaed. Nende valik on lihtsalt sedavõrd sümpaatne! Pole ammu enam sattunud aiandisse, kus oleks nii palju põnevaid taimi. Reeglina on valik kõikjal üsna sarnane ja tõelisi üllatajaid nii kergelt enam ei leia. Kuid Helga taimeaias ma aina ohhetasin. Üks ägedam taim kui teine. Ja imetore perenaine! Ja kass ka. Koju trügisid minuga (kukeharjadele lisaks) kaasa eriti vinged Mandžuuria naistenõgesed “Manchu Blue” — tõelised hiiglased naistenõgeste seas (ja millise mõnusa vürtsika lõhnaga lehed!!!), kaks põnevat valkjate, nupusolekus sinakaslillade õitega floksi “Flame Blue” (eee … tegelikult mulle floksid eriti ei meeldi, aga need ei jätnud mu hinge millegipärast kuidagi rahule), üks vahva kaelus-ussitatar ja ports võrk-liivsibulaid mu mägisibulate rida täiendama. Kass oleks ka peaaegu kaasa tulnud, aga vist nägi, et hästi ei mahu ja loobus.

Foto: Helga Taimeaed, esiplaanil mandžuuria naistenõges “Manchu Blue”

Ja kui nüüd päris-päris aus olla (taaskord rubriigist: floksid mulle tegelikult eriti ei meeldi … eee … vist?), siis paar päeva tagasi tulid minuga Botaanikaaiast koju kaasa kaks floksi “Blind Lion” – nende tõmmud erikummalise kujuga õied lihtsalt nõudsid endale kohta mu uues majataguses peenras. Peaksid sinna nõgeslehise vesikanepi kõrvale kenasti sobima.

Foto: Aed-leeklill “Blind Lion”

Nüüd aga sellest erakordsest külalisest aias. Tuiasin mina just sealsamas maja taga ja mõlgutasin peenramõtteid, kui nägin floksipuhmal (jah, jälle floks!!!) kopsakat tuhistajat, kes koolibrina õielt õiele vuristas ja nektaril hea maitsta lasi. Täiesti juhuslikult oli mul fotoaparaat näpu vahel ja nii sain ka tillukese klipi temast salvestatud. Uskumatult äge tegelane! Veebiavarustest hiljem infot otsides selgus, et tegemist on päevasuruga, kes on siinmail päris haruldane külaline ja keda tihtipeale ekslikult koolibriks peetakse. Küll on see loodus sel aastal mulle liblikate näitamise osas ikka lahke! PS! Väidetavalt on päevasuru maksimaalne lennukiirus 80 km/h ning tiivalöökide sagedus 90 lööki sekundis, nii et Tallinnast Pärnusse jõuaks ta ilmselt kiiremini kui mina autoga.

Toredaid tegelasi, keda pildile püüda jagub aias muidugi teisigi. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et aastaring hakkab vist tõesti juba hooga sügise poole veerema, sest kimalasi enam peaaegu et ei ole. Küll aga sumistab õitel veel päris palju mesilasi ning budleialt leidsin nina sügavale õide surutuna tukkumas ühe toreda tegelase, kelles netiotsingute põhjal tuvastasin kollase kägusirelasese.

Fotol: Mesilane sügisheleeniumil


Fotol: Kollane kägusirelane

Üldse on tore neil (loodetavasti mitte viimastel) soojadel hilissuvepäevadel aiaelu pisut laisemalt võtta ning seda ilu ja elu ja olu lihtsalt nautida – kuulata ritsikate sirinat, piielda putukaid ning imetleda lähivaates ka kõige tillemaid õisi, istuda basiilikupuhma kõrval ja hingata sisse selle vürtsikat aroomi või suruda nina budleiade, lillherneste, kivikilbikute ja flokside lõhnavatesse õiepuhmastesse ning noppida põske viimaseid magusaid vaarikaid, teisele ringile läinud maasikaid, ülimagusaks küpsenud punaseid sõstraid ja pampleid (mis kannavad see aasta ennenägematult suurt saaki) ning lasta hea maitsta järjest puu otsast alla potsatavatel ploomidel. Õunad, millega järjekordselt uputab, saab õnneks ka see aasta külaplatsil mahlaks pressida lasta.

Foto: Basiilik "Minette"


Lisaks õuntele uputab endiselt ka tomat. Ausõna, kui see postitus siin lõpetatud, siis lähen panen portsu tomateid marinaadi. Tahtsin seda juba eile teha, aga kuna juhtus nii, et üleeile pärast tööd võttis autonina justkui iseenesest suuna metsa poole ning väljusin sealt paar tundi hiljem portsu kukekate, männikate, puravike ja riisikatega, siis esimese hooga said soola ja marinaadi nemad. Ühes sellega tahtsin teha mõned seenemärkused teemadel, mis Facebooki seenegruppides viimasel ajal silma on riivanud:

*Pilvikutest: pilvikuid ei ole vaja kupatada, välja arvatud kirbe pilvik. Viimase tuvastab kõige paremini keeleotsaga maitstes – kui keelel kergelt kõrvetab, siis vajab seen kupatamist. Kirbemaitselised pilvikud ei ole mürgised, kuid saada võib kõhuvalu või muidu kehva olemise.

*Männiriisikaid pole mõtet üle kupatada. Kindlasti ei vaja nad kahes vees leotamist ja siis 4 korda läbi keetmist. Mitte ükski seen ei vaja, kui tahta natukenegi seenemaitset säilitada (ja kui mitte tahta, siis vist pole mõtet seeni korjata?) Maksimaalselt võib neid järgmise päevani leotada ja siis kaks korda vett vahetades kupatada – ja nagu ma ütlesin, see on maksimaalselt.

*Kupatamisest üldiselt: seeni kupatatakse rohkes vees, võttes liitri seente kohta ca 3-4 liitrit vett. Seened pannakse pliidile külma veega ning kupatamisveele soola ei lisata. Enamasti piisab 5-15 minutist kupatamisest alates keema hakkamisest, aga näiteks männi- ja kaseriisikaid võiks pisut pikemalt kupatada ja/või korra kupatamisvett vahetada.

Mida seentega edasi teha? Mina panen kukekad ja puravikud sügavkülma, talvel hea kastet teha. Selleks praen neid madalal kuumusel omas mahlas (võid ega soola ei lisa) kuni mahl on peaaegu aurustunud, jahutan seejärel maha ning panen karbiga külma. Võid ja soola lisan siis, kui sulatatud seentest kastme tegemiseks läheb.

Pisikesed männikad (ja kukekad ja tatikud) panen ma küllaltki krehvtisesse marinaadi (kuuseriisikad aga lähevad mahedamasse marinaadi): 4dl vett, 6 spl suhkrut, 6 spl äädikat, mõned terad pipart ja vürtspipart ning 1 nelk. Ilu pärast mõned porgandirattad ja sibularõngad ka. Keedan marinaadi kokku, lisan (kupatatud) seened ja lasen ca 5 minutit podiseda. Seejärel tõstan seened (steriliseeritud) purkidesse ja valan marinaadi peale. Kaaned kõvasti peale ja pea alaspidi jahtuma. Ideaalne lisand omleti kõrvale ning head suupistena ampsata!

Suuremad männikad ja pilvikud pistan ma soolveega purki. Panen kupatatud seened ca 10 minutiks soolvette keema – 1 liitri vee kohta 2 spl soola (kui jämesool, siis 2 kuhjaga spl) – ja siis terved seened koos soolveega steriliseeritud purkidesse, kaaned kõvasti peale ning taaskord pea alaspidi jahtuma. Säilivad hästi, on just parasjagu soolased, et salatit teha ning kogu protsess ise on märksa lihtsam ja mugavam kui vajutisega soola panemine.

Seened tehtud, nüüd järg tomatite käes. Enne aga lähen naudin pisut seda mõnusalt suvesooja ja lõhnavat õhtut aias.

Loe ka Aiahooliku eelmiseid blogipostitusi: