Seitse levinumat viga, mida aeda kujundades tehakse
1. Muru külvatakse enne, kui jõutakse plaanida taimealad
Üsna tavaliseks veaks on kõigepealt külvata muru ja alles seejärel hakata mõtlema, mida aeda istutada. Kuigi muru kasvatamine on omaette väljakutse, võib hiljem heinast lahtisaamine osutuda raskeks seal, kus selle kasvamist ei soovita. Kui võimalik, tuleks aias kõigepealt piiritleda eraldi istutusalad ehk puud, põõsad ja püsikud. Taimede juurestikuala tuleks jätta ülesküntud mulda, et istikud saaksid kätte vajaliku vee ja toitained. Istikute tüvikule kasvav hein takistab kasvamist.
2. Enne rajatakse eesaed, siis alles tagaaed
Tihti ei ole paljudel eesaiagi kenamaks muutmiseks piisavalt vaba aega, kuid tegelikult tuleks töid alustada hoopis aia tagumisest otsast. Vastasel juhul võib tekkida vajadus juba valmis eesaed tagaaia ehitamise pärast maha lõhkuda. Kunagi ei tohiks olla nii kiire, et ei jõuaks läbi mõelda, millises järjekorras tuleks aiatöid teha. Aia rajamisest ei tohiks saada kilplase töö, nii et vaheldumisi tehakse ja siis jälle lõhutakse. Masina abil tehtavad tööd tuleks ära teha juba maja ehitamise ajal — nii saab aega ja raha kokku hoida. Seejärel võiks ühe suve aias lihtsalt ringi jalutada ja mõttes seda erinevate funktsioonide tarbeks jaotada. Mõistlik on aiakujundus paberile visandada ja vaagida erinevaid variante. Kaeve- ja elektritööd tuleks läbi mõelda juba algetapis, et valmis aeda poleks vaja torude ja kaablite paigaldamiseks üles kaevata. Ka käiguteede ehitamine on töö, mis tuleb ära teha enne lillepeenarde tegemist.
3. Ainuüksi lemmiktaimed ei taga unelmate aeda
Oma lemmiktaimedele leitakse koduaias alati koht, kuid enamik taimedest tuleks siiski valida nii, et võetakse arvesse ka nende teisi omadusi. Näiteks kasvavad taimed jõudsamalt oma loodusliku kasvukeskkonnaga sarnases kohas ja istikuid on hõlpsam hooldada, kui need oma kasvukohas hästi kohanevad. Istikuid ei tohiks osta nende väljanägemise järgi, vaid tuleks ikkagi uurida, millised on need siis, kui on suureks kasvanud. Aianduskaupluste tutvustuslehtedel on olemas asjalik teave taimede kohta, selle uurimisele tasub aega pühendada. Taimede olulised omadused, mida arvestada: talvetaluvus, valguse- ja niiskusevajadus ning kasvukõrgus ja -laius.
4. Istikud on aias istutatud hajali
Kui muretseda ja istutada istikuid ühekaupa, on oht, et need satuvad aeda hajali ja kuhu juhtub. Taimed kasvavad paremini aga teatud rühmades. Tänapäeval võetakse õppust loodusest, kus taimed kasvavad kihiti: näiteks puude alla istutatakse põõsaid ja püsikuid. Tihedalt istutatud taimestik takistab umbrohu kasvamist ja tänu sellele väheneb ka hooldamisvajadus. Hajali ja muruga ümbritsetud taimed kasvavad aeglaselt ning neid on raske hooldada. Muruniitmine noore puu või põõsa ümbert on vaevanõudev, suurte taimegruppide ümbert aga on lihtne niita muru taimi vigastamata.
5. Kasvupinnase paksuse arvel hoitakse kokku
Kasvupinnase paksusega ei tasu koonerdada, kuna sügavas mullas kasvavad taimed lopsakamalt ega ole ka nii kuivusekartlikud kui õhukeses mullakihis. Krundil olemasolevast mullast piisab siiski harva — seda tuleb juurde tuua. Murule on vaja u 20 cm, põõsastele 30–50 cm ja puude jaoks kuni 1 m sügavune kasvupinnas. Mulda tuleks osta tuntud tarnijatelt, nii et see oleks läbi sõelutud ja umbrohuvaba. Põllumullaga kaasneb umbrohi, mis tekitab palju lisatööd. Kui aga mulda on tõesti palju, nõuab see tavaliselt maaparandustöid. Savisele pinnasele on tarvis liiva, et vee läbilaskmisvõime paraneks; liivase pinnase parandamiseks lisatakse huumust, turvast ja komposti.
Kindlaim viis saada teavet oma aia kasvupinnase toitainetaseme ja happelisuse kohta on võtta mullaproov ja saata see taimede viljakusuuringutega tegelevasse laborisse. Vastavast uurimisinstituudist võib tellida ka maaparandusjuhised, mille järgi väetada ja lubjata just nii palju, kui on tarvis. Pinnaseanalüüsi jaoks ohverdatud raha toob aga kasu, sest tänu sellele pääsete tarbetu kraami ostmisest.
6. Pinnasekattematerjalid valitakse vaid nende väljanägemise järgi
Peale muru on aias mitmeid kohti, kuhu läheb tarvis mõnd muud pinnasekatet. Ühele meeldib puu, teisele kivi. Üksnes oma maitse-eelistuste järgi aga ei tasu pinnasekatteid valida, need tuleks läbi mõelda praktilisuse aspektist. Vigu saab vältida, kui teha endale selgeks erinevate materjalide sobivus kasutamise otstarbeks. Suured ja õhukesed kiviplaadid ei kannata raskusi, kiviparketi peal on ebamugav toolide ja laudadega ümber käia. Aia puhkenurka sobivad immutatud või termotöödeldud puit ning ka töötlemata kujul vastupidav lehis. Puit on aga vihmaga libe, eriti kui sellele langeb lehti. Jalutusteedele sobivad looduslikud kivid ning autode parkimiskohtade vastupidavad lahendused tehakse betoonkivide või selleks otstarbeks mõeldud looduslike kividega. Kivituhk on sõiduteede hea pinnamaterjal, lahtised kivid sobivad vaid kaunistuseks. Suurte pindadena on need tülikad hooldada.
7. Kraavitus ununes
Paljud aastatega ilmnevatest probleemidest tulenevad sellest, et aia “veemajandus” ei toimi. Niiskus ja mulla tihkestumine põhjustavad sammaldumist, veelompe pärast vihma ja kivitiste jäätumist. Lahtised kraavid kuivatavad aeda küll tõhusalt, kuid vähendavad kasulikku pinda. Drenaaž ehk salakraavitus tuleks teha juba ajarajamise alguses, kuna ilma maad üles kaevamata seda paigaldada ei saa. Ka katuselt tuleva vee ärajuhtimine tuleb varakult läbi mõelda. Kui vett ei juhita kontrollitult, leiab see endale ise tee ja põhjustab erosiooni.
Allikas: ehituspood.eu
LOE LISAKS:
