Siinkohal toome ära enamlevinud sordirühmade jaotuse:

Tuntud ja armastatud, rikkalikult õitsevad 40- 100 cm kõrgused põõsad. Õied asetsevad kas üksikult või suurtes kobarates. Vajavad talvekatet. Siia alla kuuluvad:

Teehübriidroosid (TH) on kauni õiekujuga täidisõielised roosid, kasvades 60-100 cm kõrgusteks väheharunevate okstega põõsasteks. Sobivad hästi lõikeõiteks.

Floribundroosid (F) on eelmisest veidi madalama kasvuga, 50-80 cm, dekoratiivsed roosid. Põõsad on tihedamad ja õied on kogunenud suurtesse 3-10 õienupuga õisikutesse. Tihti on õied ka tugeva lõhnaga.

Teisi levinud roosisorte:

Polüantroosid (Pol) on madalad 20-50 cm kõrgused hästi hargnevate okstega põõsad. Meil tuntud kobarroosid, kus väikesed õied on kogunenud suurtesse õisikutesse, 20-50 õit.

Miniroosid(Min) on tillukesed, 15-30 cm kõrgused, tihedad kääbuspõõsad. Kasvatatakse ka toas potiroosina.

Pinnakatteroosid (Bod) on 20-50 cm kõrgused kaarjate võrsetega kauaõitsevad põõsad. On hea vihma,- talve,- ja haiguskindlusega. Moodustavad ühtlase, pinda katva „õievaiba.“

Põõsasroosid (S) on 1,2-1,8 m kõrgused õierikkad roosid, mis sobivad hästi üksikult või rühmana murusse kasvama. Erinevalt pargiroosidest vajavad põõsasroosid vastu talve muldamist ja ka kerget talvekatet.

Antiikroosid ja inglise roosid on hetkel kõige trendikam sordirühm kuuludes siiski sisuliselt põõsasrooside seltskonda.
Inglise roosid (neid nimetatakse ka Austini roosideks) on sordiaretaja David Austini poolt aretatud ja patenteeritud sordirühm, kus on ühendatud vanade inglise pargirooside õite ja põõsa kuju uute rooside värvikülluse, korduva õitsemise ja haiguskindlusega. Antiikroosid jäljendavad samuti oma olemuselt vanu romantilisi lossiroose, kandes edasi nende õite kuju ja hurmavat lõhna. Uued sordid on aga haigus- ja talvekindlamad, ning korduva õitsemisega.

SEOTUD LOOD: