NÕUANDEID | Mida tasuks teada mustika ja kultuurmustika kasvatamisest?


NÕUANDEID | Mida tasuks teada mustika ja kultuurmustika kasvatamisest?
Foto: Shutterstock

Mustikad on tõeliseks suviseks maiuspalaks ja pole lihtne leida inimest, kellele need ei meeldiks. Ehkki Eesti metsad on mustikate poolest küllaltki rikkalikud, on igal inimesel võimalik kultuurmustikaid ka oma aias kasvatada. Jagame nippe oma mustikapeenra rajamiseks!

Kas teadsite, et taimeperekond mustikas hõlmab endast 400 liiki väga erineva kasvuvormiga taimi — mõne sentimeetri kõrgustest roomavatest igihaljastest puhmastest kuni kümmekonna meetri kõrguste puudeni. Enamus mustikaliikidest kasvavad Malaisias, Jaapanis, Kagu-Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Põhja-Ameerikas.

Eestis kasvavad looduslikult harilik mustikas ja sinikas. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustika lehed helerohelised, sinikal aga sinakasrohelised. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Veidi erinev on ka nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga.

Huvitav on ka mustika eluring. Talvel näeme, et mustikavarred seisavad täiesti alasti, seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Seemnetega paljuneb ta harva ja seda siis, kui mõni lind on marja ära söönud ja tema väljaheited satuvad noorte mustikataimede arenguks sobivasse kohta. Hoopis sagedasem on mustikal vegetatiivne paljunemine. Emastaimel tekivad mulla sees roomavad võsundid. Mustika võsundid otsivad endale sobiva koha, kasvatavad lisajuured alla ja maapinnale kerkibki uus põõsas. Nii tekkinud taimede eluiga on tavaliselt kuni kümme aastat.

Seotud lood:

Foto: Unsplash

Kuid lisaks metsas kasvavatele looduslikele mustikatele kasvatatakse Eestis ka kultuurmustikaid. Igaüks võib rajada endale aeda kultuurmustikatest lokkava peenra ning noppida nendelt suuri ja maitsvaid marju.

Kännasmustikas ja ahtalehine mustikas

Loe veel

Põhiliselt võib peenra rajamiseks kasutada kahte sorti mustikataimi — ahtalehilist mustikat või kännasmustikat. Ahtalehine mustikas kasvab 20-30 cm kääbuspõõsana. Taimed on isepaljunevad — välimised külgoksad kasvavad pinnases põõsast kaugemale ja juurduvad, laiendades nii pikkamööda oma leviala. Taimed vajavad viljastumiseks teise isendi õietolmu. Mustika viljad valmivad üheaegselt ja kaaluvad kuni 1 gramm. Talvel kaitseb põõsastesse kogunev lumi oksi ja pungi külmumast.

Kännasmustikas kasvab 1-3 meetri kõrguse põõsana. Marjad on suured — kuni 10 grammi. Talvine külm kahjustab tihti põõsaid ja seega on neid vaja kindlasti kinni katta.

Kultuurmustika kasvatamine

Mustika kasvatamiseks sobivad tasased või kerge kallakuga maad, kus talvel on püsiv lumekate. Lume puudumisel võivad noorte okste tippudes esineda külmakahjustused. Peenra jaoks ei ole kohane lohkudega või madal ala, sest taimed ei talu üleujutust ega seisvat vett. Lõunakallakul võib lumi sulada liiga vara, see suurendab juurestiku ning õite külmakahjustuste ohtu.

Parim on tuulte eest kaitstud, kuid mitte puude varju jääv ala. Osalises varjus kasvavatel põõsastel on vähem õisi ja väiksem saak, kui päikesepaistelises kohas kasvavatel taimedel. Päikese käes kasvanud marjad on suurema suhkrusisaldusega, valmivad varem ja on vitamiinirikkamad.

Valgus- ja soojustingimused on parimad edelasse ja läände avatud kasvukohas

Mullastiku suhtes on mustikataimed nõudlikud. Mustikale sobivad happelised mineraalmullad ja ammendatud freesturbaväljad, mis on mustikataimedele sobiva happesusega. Sobiv istutusaeg on varakevad ning taimed tuleks istutada ridadena. Ahtalehisele mustikale tuleb näiteks jätta taimede vaheks reas 0,5 m ja reavaheks keskmiselt 1,5 m, kuna mustikad vajavad suhteliselt palju ruumi ning nii on hiljem lihtsam taimi paljundada.

Foto: Unsplash

Mustikad rodopeenras

Eraldi teema on kultuurmustika sortide kasvatamine rododendronitega koos turbapeenras iluaia osana. Mustikas on dekoratiivne nii kevadel õitsemise ajal kui suvel rohelise lehestiku pärast ja eriti muidugi suve lõpus ilusate marjade ajal. Mustikataimed võivad rodopeenras korralikus pinnases ja rikkalikku valguse korral kanda nii palju marju, et põõsast ennast pole marjade tagant nähagi.

Mustikate paljundamine

Kui rääkidagi kultuurmustikate paljundamisest, siis seda on võimalik teha nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt. Generatiivne paljundamine toimub seemnete abil, kuid selle meetodi puuduseks on seemnest kasvanud taime erinevus emataimest. Saagitase on tihti ebaühtlane.

Vegetatiivseks paljundamiseks on samuti mitmeid võimalusi. Näiteks paljundamine pistokstega, lookvõrsikutega haljaspistikutega, või nn mikropaljundusega. Tihti paljundavad mustikataimed ennast ise, kuid siinkohal toome ikkagi välja kaks võimalikku paljundusviisi, et ka ise aidata kaasa mustikataimede uuendamisele oma peenramaal:

Kultuurmustika paljundamine pistokstega

Pistokstega paljundamisel saavad uued mustikapõõsad „valmis“ alles kahe aasta pärast ning seega on tegu suhteliselt aeganõudva paljundusviisiga, samuti ei sobi see juhul, kui puudub köetav kasvuhoone. Pistokstega paljundamisel kasutatakse kasvu lõpetanud üheaastaste okste osi. Hästi arenenud, puitunud ning tervetest okstest võib pistoksi lõigata hilissügisest varakevadini. Sügisel lõigatud pistoksad säilitatakse keldris niiskes turbas või niiskesse riidesse pakituna varakevadini 1-5 kraadi juures. Oluline on, et neil poleks pungi, muidu juurduvad nad halvasti. Eesti oludes pannakse kultuurmustikas juurduma küttega kasvuhoonesse kastidesse. Pistoksad juurduvad vähemalt kaks kuud ja sellel ajal ei tohi neid väetada. Sobivaks temperatuuriks on 20-25 kraadi ja õhuniiskus 95%. Väetamist alustatakse pärast juurdumist, kuid mitte kauem, kui juuli lõpuni, sest võrsed peavad hakkama puituma. Talvitumiseks tuleb nad tõsta jällege soojemasse kohta. Ka järgmisel aastal tuleb nad suve alguses tuua uuesti kasvuhoonesse ning väetada vastavalt vajadusele 2-3 korda. Alles sügisel on uus põlvkond taimi istutamiseks valmis.

Kultuurmustika paljundamine lookvõrsetega

Mõnevõrra lihtsam on paljundamine lookvõrsikutega. Selleks kaevatakse emataime ümber 15-20cm kraavike. Enne pungade puhkemist painutatakse maha eelmisel aastal kasvanud harunemata oksad, nii et nende keskosa ulatuks vao põhja, kuhu see kinnitatakse konksukesega. Oksa 10-15 cm pikkune tipp suunatakse mullast välja. Vagu täidetakse koheva mullaga. Enamasti on teise aasta sügiseks moodustunud piisavalt juuri, et võrsik emataimest eraldada ja püsivale kasvukohale istutada.

Positiivne on, et mustikapeenar ei vaja palju hoolt, ainult 1-2 korda aastas rohimist. Jälgida tuleb veel seda, et mustikapeenar oleks piisavalt niiske ning peenart tuleb vajadusel kasta – eriti suve alguse poole. Niiskuse puudumisel on taimede areng aeglane ning viljad hiljem väikesed.

Foto: Unsplash

Mustika kasutamine ja omadused

Mustikas on väga kasulik mari, sest seob inimorganismis vabu radikaale, takistades seeläbi vananemisprotsesse ning mitmete haiguste teket ja arengut. Samuti aitavad mustikas sisalduvad rohked vitamiinide tugevdada tervist, alandada riske kasvajatele, südame-, veresoonkonna- ning kesknärvisüsteemi haigustele.

Mustikamarjades on karotenoide, eeterlikku õli, mineraalaineid, suhkruid, orgaanilisi happeid, parkaineid ning kiudaineid. Samas ei ole neis rasvu ja kolesterooli ning üks klaasitäis mustikaid annab olenevalt sordist vaid 30-80 kcal.

Allikas: Rodoaed.ee blogi

LOE LISAKS:

15 võluvat muruvaba aeda, kus püüavad pilku kivid ja kõrrelised

Milliseid taimi tasuks ühes peenras koos kasvatada, et vältida kahjureid?

Häid nippe, kuidas kiviplaatide vahelt umbrohi kätte saada

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare