Leidlik idee — raja aed katusele!
Muruga kaetud katuseid ehk teisisõnu mätaskatuseid on ajalooliselt kasutatud nii Skandinaavias kui ka mitmel pool Lääne-Euroopas. Juba vanadest aegadest on tuntud Norra kahekordsest mättakihist valmistatud katused, mille alumine kiht paigutati kasetohule kui vettpidavale materjalile, juured ülespoole. Sellele laoti omakorda teine mättakiht. Norralased ise ütlevad, et neil on mägedes ja fjordide kallastel nii tugevad tuuled, et teised katusematerjalid ei peagi seal kuigi kaua vastu. Nii kasutatakse katustel peamiselt kõrrelisi murutaimi ja sääraste katuste nimetamine murukatusteks on igati õigustatud.
Saksamaa linnades olid haljaskatused ajalooliselt väga hinnatud just tuleohutuse seisukohalt. Peamisteks taimeliikideks olid kukeharjad ja mägisibulad, mis on lihakate lehtedega, madalakasvulised ja nii põuale kui ka tugevatele sadudele vastupidavad. Viimasel aastakümnel on ka Soomes murukatused populaarsust kasvatanud just oma keskkonnasõbralike ja linna mikrokliimat parandavate omaduste poolest. Mitte iga taimestikuga katus ei ole aga murukatus, seega on õigem kasutada terminit haljaskatus.
Haljaskatuseid võib tinglikult jaotada kolme erinevasse rühma: muru- ehk mätaskatused, mis koosnevad küll murukõrrelistest, kuid mida üldjuhul ei hooldata; lillepeenraga sarnanevad “kukeharjakatused”, kus kasutatakse mitmesuguseid õitsevaid niidu- ja liivikutaimi ning
katuseaiad, mis on tasastel katusepindadel ja laiendavad eluruumi väljapoole korterit nagu tavalised aiad. Seal kasutatakse pügatavat muru, lilli ja isegi väikeseid puid-põõsaid.
Haljaskatust ei saa aga rajada ükskõik kuhu. Arvestada tuleb mitmete teguritega — näiteks peavad kandekonstruktsioonid olema piisavalt tugevad, et rasket mullakihti ja taimestikku kanda, talvel lisaks sellele ka lumekoormat. Lisaks peab olema lael korralik isolatsioonikiht, mis niiskust läbi ei lase ja katus peab olema vettpidav. Samuti tuleb mõelda vee äravoolule ja erosioonile. Kui katus on kaldega, tuleb erosiooni vältimiseks kasutada sõrestikku. Maksimaalne kalle võib olla 30 kraadi, suurema kalde puhul on haljaskatuse ehitamine kahtlasevõitu ettevõtmine.
Muidugi peavad ka taimed olema sellised, mis suudavad katusel kasvada. Selleks peavad nad olema vähenõudlikud mulla suhtes, sest väga paksu mullakihti ei saa katusele paigaldada — see teeb katuse liiga raskeks. Samuti peaksid nad taluma hästi eredat päikesevalgust ja olema vastupidavad tugevale tuulele. Paha ei teeks ka aeglane kasv ja vähene hooldusvajadus.
Katuseaiad tulevad kõne alla väga tugevate konstruktsioonidega lamekatustel. Pügatava muru ja põõsaste kasvatamiseks peab olema vähemalt 15-20 cm paksune mullakiht ja see teeb sellise katuse väga raskeks. Vihma korral koguvad haljaskatused ka palju vett, seegi lisandub katuse kaalule.
Nii muru- kui kukeharjakatuste ehitamisel on soovitav taimed maapinnal ette kasvatada või kasutada muruvaipa. Külvamine ei pruugi õnnestuda — tuul pühib seemne koos mullaga minema. Kui katuse ehitamine satub põuasele ajale, tuleb paigaldatud muruvaipa või kukeharjamatte muidugi hoolega kasta. Kui aga taimestliku külvamine mullale on välistatud, võivad heaks lahenduseks olla ka taimekastid.
Haljaskatustetel on võrreldes tavaliste tehiskatustega mitmeid eeliseid. Soovi korral on võimalik rajada täiesti hooldusvaba aed. Samuti filtreerib haljaskatus ultraviolettkiirgust ja peab kinni vihmavett, mis aurab järk-järgult, parandades niimoodi linna mikrokliimat. Rohelus seob tolmu ja heitgaase, nagu muu haljastus. Samal põhjusel ei tasuks aga väga suure liiklusega aladele planeerida ürdiaeda ja söödavale tasuks eelistada sellisel juhul ilutaimi.
Tihedalt hoonestatud linnades on katusehaljastus heaks võimaluseks linna haljaspinna laiendamiseks. Haljasalade loomine tekitab juurde elupaiku väikefaunale ning katusel on mõnus puhata nii inimestel kui lindudel ja liblikatel.
Lisaks on haljastatud katused heaks heli- ja soojaisolaatoriks. Suvel on rohelise katuse all hea jahe ja talvel soe.
Allikas: murumari.ee
