1. Aiapidamine ei ole kohustus. Keegi ei sunni kedagi rajama suuri lillepeenraid ega veatut inglise muru. Aga kui oled mingi maalapi omanik, tasuks sellesse suhtuda austusega ja maad mõistlikul, soovitavalt keskkonda säästval moel majandada.

2. Aiandusega tegelemiseks on vaja kasutada kõikvõimalikke abivahendeid: tööriistu, veevoolikuid, kastekanne, mullakotte jms. Ka kõige ilusam aed näeb räpakas välja, kui kõik need asjad seal pilla-palla laiali vedelevad. Organiseeri neile kindel koht ja pane asjad pärast kasutamist alati oma kohale tagasi.

3. Pöetud muru on ilus, kuid veel ilusam on, kui pügad muru loominguliselt — niida siledaks vaid mõned alad ja neid ühendavad käiguteed. Nii saad paari aastaga koduaeda kadestamisväärse loodusliku lilleniidu. Kehtib eriti suuremate aiapindade puhul. Väiksemasse aeda külva aga ristikumuru. See ei kasva kõrgeks, seda ei pea nii tihedasti niitma ning ta on ka mesimummudele meelepärane.

4. Umbrohi, eriti juurumbrohi (võilill, naat, orashein) on visa tegelane. Pole mõtet loota, et neist saab lillepeenras kuidagi kergelt, mingi lihtsa võlutrikiga igaveseks lahti. Ainus toimiv ja keskkonnasõbralik vastumürk on kaevamine. Seega, mida korralikumalt uus peenar läbi kaevata ja mullast kõik umbrohujuured halastamatult välja rookida, seda muretum on edaspidine hooldus.

5. Kaevamine läheb libedamalt, kui ei võta liiga palju korraga ette. Selle asemel, et end ühekorraga sandiks kaevata, jaga selliseid raskemat füüsilist koormust nõudvad tööd pikema aja peale ära. Isegi kui pühendad kaevamisele päevas korraga vaid 30 minutit, kuid teed seda iga päev, oled nädala lõpuks aukartustäratavalt suure maalapi jõudnud läbi kaevata.

6. Mida suurem ja lopsakam peenar, seda vähem tuleb seda rohida. Loobu pisikestest ringikujulistest taimetutsudest murus ja moodusta neist üks suurem istutusala. Taimed kasvavad paari-kolme aastaga suureks ning umbrohule ei jää seal üldse ruumi kasvamiseks. Pealegi ei hakka mõni üksik umbrohi sellises peenras üldse silma.

7. Aeda taimi valides lähtu esimese punktina kasvunõuetest ja alles siis oma meeldimistest. Kui taim — olgu see siis suvelill, püsilill või puittaim — kasvab talle vajalikus keskkonnas, on temaga vähem muret. Taimed on terved, õitsevad rikkalikumalt ning suudavad paremini vastu seista nii kahjurite rünnakutele kui ka siinsetele liigniisketele talvedele.

8. Taimi hukutab kõige sagedamini ülehoolitsus: liiga palju vett, liiga palju väetist, liiga rammus muld. Eriti kehtib see veidi hädiste või väga kindlat kasvukeskkonda nõudvate taimede puhul. Kui talv on olnud ebasoodus ja taim kiratseb, siis ei tohi väetis- ja kastmisnormiga, isegi päikesevalgusega liialdada, pigem piisab poolest või kolmandikust tavapärasest. Näiteks kiviktaimlataimed vajavad eluspüsimiseks lahjat kiviklibust mulda, kui neid aga heast südamest kompostiga õnnistada, heidavad nad üsna pea kollektiivselt hinge.

9. Tunne oma aia taimi nii nime- kui ka nägupidi. Kui tead, kellega on tegu, saavad Sulle ka teised, kogenumad aednikud nõu anda. Pealegi oled võimeline ka iseseisvalt vajalikku infot hankima ning saad seega teistest sõltumatult tegutseda.

10. Ära võta ette rohkem, kui tegelikult teha jõuad. Arvesta, et kõik pereliikmed ei pruugi Sinuga sama aianduskirge jagada, sest neil on lihtsalt teised huvid. Seega ära planeeri ega korralda teiste inimeste elu, püüa parem enda omaga enam-vähem rahuldavalt hakkama saada. Ning planeeri ka teadlikult lihtsalt vedelemise päevi. See on aeg, kui võid ilma südametunnistuse piinadeta enda tehtut nautida. Usu — ka teised hakkavad lõpuks selle kõige vastu siis rohkem huvi tundma.

LOE VEEL: