Iga päev on aias midagi uurida: kas eelmisel aastal mulda pistetud helekollane hüatsint hakkab ehk juba õisi avama, kas budleiad näitavad elumärki, kas möödunud hooajal silma rõõmustanud armsalt vanaroosad kobarhüatsindid jäid ikka püsima, kui suureks roosi pungad juba kasvanud on, kas murtudsüda ikka tõuseb üles ja kas ehk varsti saab juba rabarberit.

Kasvuhoones on nina välja pistnud esimesed redised ning toas on tomatitaimed viimase nädalaga nii suureks visanud, et tahavad varsti juba kasvuhoonesse harjutama.

Tasapisi suureneb ka õiteilu aias. Tumeroosad kerapriimulad on täies hoos, kohe-kohe tulevad järgi valged ja helelillad ning lõpuks ometi on ka lillad ja valged krookused oma silmad päikesele avanud. Valge sarvkannike võtab terrassil päikesevanne ning kollaseid toone lisavad esimesed priimulaõied.

Ka tubased toimetused on hetkel suunatud õiteilu suurendamisele. Eile pikeerisin valged kõrged lõvilõuad, punavalgekirjud jäid tänaseks. Külvikastides tõstavad pead lillherned, lilload ja rukkililled, lupiin ja kilbikud kolisid pottidega kasvuhoonesse.

Ja muru aina kasvab ning muutub aina rohelisemaks, mis tähendab seda, et ega enam pikka pidu ei ole, kohe-kohe algab niiduhooaeg. Pean tunnistama, et tõsisema kevadise muruhoolduseni ma see nädal siiski ei jõudnud, kuid vähemalt muruniiduk käis hoolduses ära ja on kenasti stardivalmis. Algus seegi! Luban endale, et järgmiseks pühin tolmust puhtaks aeraatori ja väetisekülviku ning asun tegudele.

LOE LISAKS: