AIAHOOLIKU BLOGI │ Hooaja esimesed ampsud aiast
Kuid otsustasin selle (vähemalt praegusel varakevadisel hetkel) enda jaoks positiivseks mõelda ning kasutada temast lahti saamiseks ülimalt keskkonnasõbralikku ja tervislikku meetodit — hävitamist söömise teel! Praegustel tillukestel lehtedel pole veel naadile iseloomulikku pisut imalat maitset, mis mulle kohe üldse ei istu ning väidetavalt on tegemist tõelise tervisepommiga. Naadis leidub rohkelt E- ja C-vitamiini, eeterlikke õlisid ning sooltebaktereid hävitavaid aineid ja flavonoide. See soodustab liigse vee eemaldamist kehast, parandab seedeelundite tegevust ning aitab leevendada põletikke (reuma, podagra, liigesepõletik). Väidetavalt oli naat juba keskajal hinnatud toidu- ja ravimtaim. Lisaks sellele on varakevadine just nina mullast välja pistnud naat ülimalt maitsev! Eriti mõnus kombinatsioon on verivärsked naadilehed, ports redise ja mungoa idusid ning quinoad, maitsestamiseks lusikaotsatäis purustatud ja soolatud küüslauguvõrseid, veidi punase veini äädikat ning sorts oliivõli. Tõeliselt nauditav vitamiiniamps!
Kuid ega naat pole ainus asi, mida juba suhu pista kõlbab! Tasapisi saab ka murulauku nakitseda ning varsti-varsti on tulemas redised kasvuhoones ja rabarber.
Ja ka muid asju aina tärkab! Igal pool on midagi tulemas. Mõnes kohas kes-teab-mida, sest hoolimata sellest, et olen püüdnud viimastel aastatel kõik istutamised fotodele talletada ning ka blogi endas osaliselt just seda meelespidamise eesmärki kannabki, leian end ikka ja jälle mõne peenra ees pead kratsimas ja mõtlemas, et kes küll siia need tulbid istutas, ja huvitav, millised need küll olla võivad … Aga olgu, tegelikult vist nii ongi põnevam!
Silmarõõmu pakuvad esimesed lillad ja valged krookused (jah, minul nad alles tulevad, kuigi ma saan aru, et meie kodumaa lõunarajoonides hakkab nende aeg juba läbi saama), aina uhkemaks muutuv lumeroos, punetavad pojengivarred ning kohe-kohe õiekrooni täies mahus lahti rulliv kerapriimula. Ja minu suureks rõõmuks ronivad tasapisi mullast välja ka eelmisel aastal vanemate juurest toodud puškiiniad, mu suured lemmikud!
Toas kasvatan tulevast õiteilu aina juurde — esimene ports lõvilõugu on kohe pikeerimisküpsed, lupiinid saab tasapisi juba ükshaaval potti istutada ning mulda said lilload, lillherned, kressid, longus rebashein ja veel üks äge sort lõvilõugu, mis on avatud õiekujuga ja peaks seetõttu eriti mesimummusõbralik olema.
Ka tomatid viskavad kasvada ja see aasta on põnev jälgida seda, kui erinevad võivad erinevatest sortidest tomatitaimed oma lehtede, värvuse ja kasvukiiruse poolest olla. Võrdluses Green Zebra, Mandat H, Piennolo del Vesuvio ja Lihavõttemuna
Ja loomulikult ei pääse ka seekord linnutähelepanekutest. Kohale on jõudnud linavästrik ja metstikk, tihased ehitavad pesa, kuldnokk laksutab ja klõbistab pesa sisustamise vahele lausa kõrvulukustavalt, sinitihane kujundab katusepleki all midagi ümber (toksimine on nii kõva, et Kassistent on juba päris murelik) ning eile õhtul lisasid üldisele laulukoorile omad vilepalad kõrgel vahtra otsas korraks istet võtnud siidisabad. Õudusfilmilikke kluugamisi pikivad vahele kaelustuvid, kes tegelikult on linnumaailma ühed suurimad romantikud, kuigi seda häälest küll arvata ei oskaks.
Ja lõpetuseks — rõõm on tõdeda, et eelmisel korral tegemist vajavate asjade nimekirja üles märgitud toimetused on suuresti tehtud saanud. Järgmise suurema tööna tuleb päevakorda võtta muruhooldus: õhutamine pluss samblatõrjega väetis. Aga sellest juba edaspidi!
LOE LISAKS:
