Seepärast ongi hea igatepidi tagalat kindlustada: a) olulised asjad kirja panna ja b) olulised asjad üles pildistada. Punkt a viiski lõpuks blogini. Siiani olin märkmeid teinud kunagi ostetud külvikalendrisse, kuhu lihtsalt aastanumbrid juurde märkisin ja teinekord mõned märkmed hiljem juurde kirjutasin (näiteks kas seemneid said mulda liiga vara või liiga hilja). Lisaks olen viimased paar aastat aias toimuvat võimalikult palju ka fotodele jäädvustanud ja fotod kuude ja aastate kaupa arvutisse kausta Aedniku Aasta klassifitseerinud. Viimatine on väga kasulik, seda eriti sügiseste istutamiste osas — varem leidis iga kevad mind aias ühe või teise peenra ees pead kratsimas, et mis pagan siia küll sügisel istutatud sai, nüüd on fotodelt hea tuvastada.

Tomatimeelespea — proovitud ja proovimata nipid ja nõuanded

Juba nädala algusest sügeleb kangesti, et tahaks tomatid kasvuhoonesse istuda, kuid ilmateade on ettevaatlikuks teinud, külm veel. Jah, Saaremaal nähtud paksu lund meiekandis maha ei sadanud, kuid viimased hommikud on maa parasjagu härmas olnud. Tavaliselt istutatakse tomatid kasvuhoonesse siis, kui ööpäevane temperatuur ületab +10°C ja mullatemperatuur on vähemalt 15°C. Eestis kipub see olenevalt aastast ca 5. mai kanti jääma, sel aastal aga jääb ilmselgelt hilisemaks. Praegu tassin iga hommik taimi kasvuhoonesse kuivtrenni tegema ja õhtul tassin nad jälle tuppa tagasi — öeldakse, et umbes kümme päeva enne kasvuhoonesse istutamist on soovitav taimi kasvuhoones või päeval õues soojas ja tuulevaikses kohas karastada, nii hakkavad taimed kasvuhoones kiiremini kasvama.

PS! Seeme sai sel aastal mulda 5. märtsil.

Proovimata nipp: kalmuküünlad. Kui öine temperatuur kahtlaseks kisub, pidi abi saama sellest, kui kasvuhoonesse ööseks kalmuküünlad põlema jätta. Kas keegi on proovinud? Mina otsustasin pigem siiski sooja ilma ootama jääda.

Istutamine:

• Tomatitaimi on parem istutada pilves ilmaga või õhtul.
• Taimi ei tohiks liiga tihedalt istutada — öeldakse, et ideaalis peaks päike igale lehele peale paistma (vahekaugus reas olenevalt sordist 50-70 cm).
• Istutada võib üsna sügavale — idulehteni või isegi sügavamale, kui taim on potis välja veninud.

Proovimata nipp: räim tomati alla. Väidetavalt pidi tasapisi toitaineid pakkuma ning tomatid pidid eriti vinged ja mahlased saama. Toores räim läheb istutusaugu põhja, vesi peale. Kui vesi on ära valgunud, siis natuke mulda veel vahele ja tomatitaim otsa. Pole siiani julgenud katsetada, piirdun Substrali tomativäetisega, mis minu seniste kogemuste põhjal toimib väga hästi. Pealegi — ma pole teps mitte kindel, et mu räimesõbrast Kassistent selle peale kohe tõsisematele kaevetöödele ei asuks.

Kastmine:
Tomatitaimede puhul kehtib ütlus, et vähem on rohkem. Taimi ei tohi üle kasta, tomatitele meeldib muld, mis on pigem kuiv. Jahedal ajal võiks kasta 1 kord nädalas ja palavate ilmadega 2-3 korda nädalas. Liigne kastmine võib juurepõletikku tekitada. Kasta on soovitatav päeva esimesel poolel eelsoojendatud veega, õhtune kastmine muudab kasvuhoones õhu liiga niiskeks ja see soodustab taimede haigestumist.

Temperatuur kasvuhoones, õhutamine:
Tihtipeale ei juleta kasvuhoonet piisavalt tuulutada. Sisetunne kipub ütlema, et mida kuumem, seda parem! Kuid tegelikult see siiski päris nii ei ole. Päeval võiks temperatuur jääda 20-25 kraadi vahele ja öösel olla 16-18. Liiga palavas kasvuhoones kukuvad õied maha ja vilju ei moodustu.

Tomat tahab saada tuult ja õhku!

Minu lemmiksordid:

• BetaLux — mõnus madalamat sorti põõsastomat, mis kannab kui hullumeelne ja mille viljad valmivad teistest märgatavalt varem.
• Green Zebra — magusamapoolne ja mahlane suur kollakasroheline tomat, ideaalne võileiva peale panemiseks või niisama ampsamiseks! Lisaks saab sellest ideaalset tomatimoosi. (Green Zebra foto www.aiamaailm.ee)

Millegipärast kirsstomatid, mida mu vanemad oma kasvuhoones kasvatavad (imemaitsvad, kuid sort teadmata — ei mäleta keegi, kellelt või kust saadud, ema võtab iga aasta uued seemned), minu juures kasvada ei taha. Või noh, kasvavad küll, aga kipuvad enamiku rohelisi punne jonnakalt maha loopima. Ei teagi, milles asi. Katsetan see aasta poe seemnest kasvatatud piklike kirsstomatitega, eks näe, kuis nendega läheb.

NB! Ja ärge unustage siis külgvõsusid varakult eemaldada!

Ootenimekirjas olnud tegemised:

• (Vilja)puud on lõigatud! Uskumatu. See on tegelikult minu jaoks üks tüütumaid tegevusi aias. Pealegi lõikan ma oma õunapuid valesti — meelega — sest siis nii varjavad nad naabri aknast muidu otse mu terrassile avaneva vaate. Millegipärast aga tekitab see iga aasta minus tunde, justkui peaksin ma kõigile sellest rääkima ja põhjendama, et miks mul puud valesti lõigatud on. Kõige tüütum on aga sarapuu lõikamine — õnneks on mul küll Fiskarsi imeline teleskoopvarrega oksalõikur, ilma milleta see puhta võimatu oleks, kuid paras maadlemine on see ikka. Rääkimata tervest mäest okstest, mis kõige selle tagajärjel tekib. Ja ei — ma ei põleta seda mäge. Piisab sellest, et naaber iga aasta mu hekile ja kuurile oma okste ja lehesodi põletamisega tuld otsa panna üritab ning et kevadistel kõige kaunimatel päevadel on pool küla süngesse tossu mattunud. Lihtsam (ja keskkonnasõbralikum) on kogu kevadise aiakoristamise kupatus lähimasse jäätmejaama viia, kus biojäätmeid (Pärnamäel näiteks kena naeratuse saatel) tasuta vastu võetakse või siis kasutada oksapurustajat ning kogu kupatus peeneks lasta ja seejärel kasutada seda kas multšina (näiteks vaarikataimede all) või segada komposti.
• Lõvilõuad said ka pikeeritud ja ootavad näpistamist ehk peenemalt öeldes pintseerimist. Selle peakski nüüd minema ja ära tegema. Kes ei tea, siis pintseerimine tähendab taime tipuosa ära näpistamist, tänu millele taim muutub tugevamaks ja haruneb ja saab suveks igatepidi kenam ja kopsakam. Esimesed korrad kui seda tegin, tundus see kuidagi julmana — kuidas sa ikka tillukesi taimekesi näpistama lähed, kuid tegelikult on see neile vaid kasuks.
• Endiselt on ootel viljapuude väetamine. Ja ohh… kohe algab täie hooga ka murumurede hooaeg, niitmine ja võilillede koukimine ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Samblast ei hakka ma üldse rääkimagi.

Ahjaa — linnurindelt ka lühiuudised. Kuldnokkadel läheb endiselt kenasti, proual süda pehmeks lauldud ja kodused asjad korras. Sinitihaste paar aga langes tugevama õiguse ohvriks — metstikk (teise nimega must-kärbsenäpp), kes muidu kase tüvel paiknevas korteris pesitsenud on, otsustas see aasta, et ta tahab just seda korterit, mille sinitihaste paar värskelt omandanud oli ning pärast mõni päev väldanud põhjalikku ja lärmakat jagelemist tõsteti siniste peanupukestega paarike julmalt välja. Nüüd laulab metstikk ise korteri õuel kaunimat prouat kohale. Selline see elu kord juba on.

Aga mis kõige toredam — ilmateadet vaadates paistab, et talvel pole pääsu — aeg on lahkuda!

Fotol: Pojengid

LOE VEEL:

Aiatööd, mis tuleb maikuus ära teha

Kuidas luua peaaegu hooldusvaba tarbeaed

Kõnnime mööda aiateed — 11 ideed sinu aeda!