Marssisin rõõmsalt maja taha, haarasin kotil servast ja hüppasin kohe paar sentimeetrit õhku, sest kott hakkas siplema ja väga tigedalt turtsuma. Igaks juhuks poetasin selle ruttu maha tagasi. Ehmatus missugune ja natukene naljakas ka. Podin, kõva turtsumine ja sahistamine aga kostis kotist veel pikka aega ja selle põhjal võis arvata, et vast on mõni siil endale sinna kodu loonud.

Õhtul käisin luuret tegemas ja nii oligi, tarmukas okaskera toimetas sealsamas kase all ringi ja koukis piibelehtede vahelt innukalt midagi põske pistmiseks. Väga armas tegelane! Paistab, teinekord võib laiskusest täitsa kasu olla. Või noh, kui mitte endale, siis vähemalt siilile. Kuigi tegelikult peaks sellest ka endale kasu olema — siilid pidid olema tublid tigude hävitajad ja see on midagi, mis ühele aiapidajale kahtlemata väga suurt rõõmu valmistab! Vabandamaks, et teda niimoodi ootamatult segasin, panin talle taldrikutäie kassitoitu, mis välgukiirusel (ja suure matsutamise saatel) okaskera kõhtu kadus. Püüdsin tegelase ka videosse.

Okaskera eluase


Murumured ja sõda samblale

Üks kevadise hooaja suurim peavalu on alati muru. Esiteks kasvab see kevadel eriliselt kiiresti, teiseks torkavad just kevadel igasugused ebasobivad lisandid murus eriti tugevalt silma. Esirinnas on võililled ja sammal. Viimane on viimastel aastatel eriti võimust võtnud, nii et see kevad otsustasin end käsile võtta ja sambale säru teha. Alustuseks muretsesin suure koti samblaeemaldajaga muruväetist, mille nädala alguses murule laiali laotasin. Järgmise sammuna on plaanis muru õhutamine. Selleks peab laenutusest kogujaga muruõhutaja tooma, sest sellise aparaadi koju ostmine on päris kopsakas väljaminek ja ega nii tihti teda ka vaja ei lähe. Kui muru õhutatud ja kuivanud sammal välja riisutud, siis saab varjulisematesse kohtadesse pisut varjumuru külvata ning ka mujale pisut muruseemet visata. Ühesõnaga — sõjaplaan on paigas. Eks näe, kas ja kuidas asi õnnestub.

Ja ega see niitmine ka just mingi lust ja lillepidu ei ole. Hankisin küll paar aastat tagasi päris korraliku niiduki — veab ise, kõrgust saab reguleerida, multšib ja teeb muid trikke, kuid üks viga on tal ikkagi — mina pean olema see, kes temaga toimetab. Teeks ta seda kõike ise, siis oleks kõik kena, aga millegipärast ei tee. Miks ma robotniidukit pole hankinud, küsite nüüd. Tuleb tunnistada, et selle kevade alguses mõtlesin sellele päris tõsiselt. Aga esiteks on turul oleva laia sortimendi hulgast raske õiget valikut teha, teiseks on tegemist päris suure väljaminekuga ja kolmandaks olen tuttavatelt, kellele robotniiduk aias toimetamas, väga erinevaid kogemusi kuulnud. Küll ei saavat see kitsamatest kohtadest läbi, küll lõikavat kogemata ka tulbid maha, jne, jne. On muidugi ka neid, kes oma robotit taevani kiidavad ja seda enam iialgi tavalise niiduki vastu ei vahetaks. Eks vaikselt tiksub see mõte kuklas edasi, aga ootan seni, kuni keegi mind päris 100% veenab, et siis võin tõesti niitmise vaid roboti hooleks jätta ega pea muretsema, et too suures tööhoos ka mu kaunimad lilled maha lõikab (näiteks minu uued lemmikud tublid sordist Salmon Impression).

Salmon Impression


Vahepeal said mulda ka redised ja porgandid, mida armastan tavapärasest pisut erinevaid kasvatada. Ja oad (mis on täitsa tavalised).

Ees ootavad tööd ja tegemised:

  • murumuretsemiselt tegudele: muru õhutamine, riisumine, varjumuruga samblast vabanenud laikude lappimine
  • peenraservade jutti ajamine
  • komposti sõelumine

Ees ootav rõõm — pühapäeval toimub meie küla esimene Rohevahetuse päev. Ka mul on ports erinevaid taimetutse äraandmiseks valmis pandud. Ei tea, kas leiab vastu ka midagi põnevat?
Ehk on ka Sinul midagi ära anda? Oodatud on kõik rohenäpud ja aiahoolikud lähemalt ning kaugemalt!

Ja kirsid õitsevad ja õunapuud on kohe-kohe järge ootamas!

LOE VEEL: