AIAHOOLIK | Ohtrasti liblikaid, suvelõpuõisi ja üks idee uueks hooajaks
Seetõttu ei saagi neid kuidagi pildile püüdmata jätta. Muidugi koos usinalt sebivate (ja vahel ka õiele tukkuma jäävate) mesilaste ja kimalastega.
Päevapaabusilmad Davidi budleial “Border Beauty”
Kapsaliblikas budleial, paabusilm siilikübaral.
Admiral aga väärib kohe mitut pilti, sest tema tiivad on kaunid nii alt kui pealt ja tiibade alakülje muster on vaat et peenem ja põnevamgi, kui tavaliselt kõigile silma hakkav tiibade pealiskülg.
Admiral maiustamas hiidiisopil “Blue Fortune”
Admiral mesiohakal
Sügisastrid ja siilikübarad on päevapaabusilmade seas eriti populaarsed. Esimestel läks vahepeal päris tihedaks tunglemiseks. Kusjuures admiral neile õitele eriti ei trügi — talle meeldivad eelkõige iisop, mesiohakad ja lursslill, mis veel oma õisi avanud ei ole.
Päevapaabusilm siilikübaral
Päevapaabusilmad sügisastril
Üldiselt on aed veel päris mõnus ja suvine, kuigi jah, osad suvelilled sai see nädal õiteilu värskendamiseks/pikendamiseks pisut sügisesemate vastu vahetatud. Keskpäevalillede asemel tulid valged astritupsud ning niruks muutunud võõrasemade asemele said maja taha ämbrisse sügisvärvides kirinõgesed.
Õiteilu aga jagub ka ilma uusi juurde toomata piisavalt palju. Uskumatult uhkelt on see aasta esinenud, ja esineb üha edasi, minu kõige lemmikum päevaliila sort “All American Plum”, kuuri ees lisavad särtsu pelargoonid ja begoonia, liblikaid meelitavad hiidiisop, sügisaster, mesiohakas ja siilikübarad ning magusat lõhna levitavad floksid, kivikilbikud ja lillherned.
Päevaliilia “All American Plum”
Roosid kasvatavad uut ringi pungasid...
Ja tundmatust sordist punane õitseb juba pikemat aega kui meeletu.
Ja siis veel kukeharjad! Kõik need erinevad sordid armsaid kukeharju! Mõelda vaid, et vanasti ei meeldinud nad mulle üldse — rumal mina!
Nüüd aga läheb see rumal mina kööki põldubadega maiustama. Seekord on nad turult toodud, kuid otsustasin just, et järgmisel aastal panen ka ise põldoad ja herned kasvama. Mõlemad on mu suured lemmikud, kuid millegipärast on mulle siiani tundunud, justkui peaks põlduba ilmtingimata maal kasvama, ei tea isegi, miks. Sel suvel ringi jalutades nägin aga Mähel ühes toredas aias uhket põldubade rida kasvamas ja nii see mõte idanes. Pealegi — lisaks maitsvatele viljadele on põldoal imekaunid õied. Kohtki neile juba valmis mõeldud (vist)! Hea mõte — ja viljadega saab maiustada juba järgmisel aastal.
