Aiahoolik nõiub vihma (aga seni edutult)


Aiahoolik nõiub vihma (aga seni edutult)
Foto Kaia-Leena Pino

Kui ma viimastes postitustes olen uhkelt teatanud, et on küll kangesti kuum, kuid ma ei virise, vaid naudin, siis nüüd… Ei virise ma ikka veel. Kuigi kurta pisut siiski tahaks. Eelkõige oma väheste võlurioskuste üle, sest mu vihmanõidumisest pole siiani vähimatki tolku olnud. Või noh, paistab, olen selle nõidunud kõikjale mujale kui oma aeda.

Juba mitu päeva järjest passin pakse äikesepilvi, mis kahelt poolt mu maja mööda sõuavad ning on siia poetanud vaid nii viisteist tilka. Ämbri põhjagi ei kastnud märjaks. Samal ajal kui sõbranna, kes elab Kadriorus, kribab mulle sõnumites, et neil hullult uputab ja (vähemalt) pool Eestit rõõmustab aiandusgruppides korraliku vihmasaju üle. Täna ei anna taevas vihmaks lootustki (või noh, hommikul korra andis, aga loomulikult vedisid need hallid pilved end minust ühtki piiska maha poetamata üle).

Nii kuiva suve mina ei mäleta. Ja tuleb tunnistada, et aias annab see juba üsna tugevalt tunda. Paistab, et lõvilõuad ja keskpäevalilled loobuvad uute õite juurde kasvatamisest, suur kask mu maja taga on poolenisti pruun ning paljudel püsikutel on õisi tavapärasest vähem. Isegi floksid, sirel ja puispetuunia vajuvad kuumas longu. Sellest, et kivirikud on täielikult ära kõrbenud, ei hakka ma üldse rääkimagi. Kuid ehk nendega nii minema pidigi, sest olen juba päris mitu aastat mõtteid mõlgutanud, et peaks nad mõne muu taime vastu välja vahetama, sest nad ei paista seal praeguses asukohas ka leebemal suvel end just kõige paremini tundvat. Kõrvetava päikese all küpses peas valmis ka mõte, mida nende asemele tuua: kuna koht on tõesti kuum ja kuiv, siis saan sinna tekitada ühe toreda mägisibulate rea (hurraa – taas põhjus rohevahetada ja aiandites käia!).

Seotud lood:

Kuid õnneks on ka õitsejaid, kes kuumale vapralt vastu peavad. Päevaliiliad pingutavad õisi kasvatada, lavendel ja hiid-iisop meelitavad endiselt sumistajaid ning aed on liblikaid tuubil täis. Paistab, et neile see kuumus istub, nii palju kirjusid ja vähem kirjusid ringituhistajaid pole mu aias enne olnud.

Päevaliilia “All American Plum”


Päevapaabusilmad budleial

Loe veel

Kõigi korilaste magnet aniisi-hiidiisop “Blue Fortune”


Tegelikult peab möönma, et ega selle keskmise peenraga, kus ka hiid-iisop paikneb, väga hullu ei olegi. Jah, päevaliiliad õitsevad küll tagasihoidlikumalt kui kunagi varem ning punane päevakübar ei kasvata see aasta üldse õit, kuid õnneks aitavad särtsu lisada lõvilõuad ja loomulikult mu suured lemmikud kukeharjad, kelle hooaeg on kohe-kohe täie hooga peale tulemas.

Oot … Tegelikult ühe virina tahaks siiski teha. Nimelt herilasevirina. Neid on see aasta erakordselt palju ja nad on eriti tigedad. Viimati istusin ja peesitasin päikese paistel kui üks neist mulle käsivarrele maandus. Nagu soovitatakse, istusin rahulikult edasi, ei hakanud vehkima ega midagi ja ootasin, et ta edasi lendaks, aga selle asemel tegi ta mu käe peal väikese tiiru ja pani mulle siis korraliku litaka kirja. Lihtsalt niisama. Mitte just eriti kena temast. Lahti neist ka kuidagi ei saa, lõksudesse nad ei tule ja kui ühe pesa hävitadki, on varsti kuskile uus sisse seatud. Ja niipea kui lauale midagi söödavat asetad, on nad sealt matti võtmas. Nii et kui kellelgi on veel mõni hea nipp tagataskust võtta, siis võib sellest lahkelt märku anda.

Paar uuemat tulijat on aias ka. Roniroosi all ajas ootamatult õie püsti roos, keda ma ei teadnudki seal olevat ning sama peenra teises otsas õitseb kuumast hoolimata mu selle aasta uus katsetus – lahtise õiega lõvilõuasort, mille paki ma olen otse loomulikult ära visanud ja nime enam ei mäleta. Nad on tegelikult päris armsad, kuigi esimese hooga mulle ei meeldinud nende mitte lõvilõualik õiekuju.

Ja ööd! Ööd on meil endiselt mõnusad! Mulle tegelikult meeldib, et nüüd juba üsna varakult pimedaks läheb. Saab laternavalgel oma kuuriesises istumisnurgakeses Harry Potterit lugeda (lootuses parandada oma puudulikke võlumisoskusi), kiigata vahepeal helkivaid ööpilvi ja kuud ning südaöiseks snäkiks kasvuhoonest käsikaudu magusaid tomateid põske pista! Loodetavasti jagub neid sooje ja sumedaid öid terveks augustiks!

LOE VEEL:

12 enam levinud viga, mida aiatöödel kindlasti vältida tasuks

2400 nimetust püsililli — aed, kus miski pole juhuslik

Mikrobioota, ebaküpress, lehis, nulg... Milline okaspuu valida koduaeda

Need veekogu äärde rajatud kaunid suvekodud ootavad uusi elanikke

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare