AIAHOOLIK | Lemmikhoidistamised: suvikõrvitsa-ikra ja veidi kukeharjadest ka...



AIAHOOLIK | Lemmikhoidistamised: suvikõrvitsa-ikra ja veidi kukeharjadest ka...
Foto: Kaia-Leena Pino

Nii… purgid on rivistatud ja nobedad näpud stardivalmis. Üha enam koguneb kraami, mida purkidesse-pudelitesse pista. Mul on talvevarude seas välja kujunenud kaks kindlat lemmikut, ilma milleta kohe kuidagi ei saa. Üheks on mustsõstramahl, mille valmistamine on selle nädalavahetuse graafikusse suurte tähtedega kirja pandud ning teiseks eelmises postituses pildil juba vilksatanud suvikõrvitsa ikra.

Need on hoidised, millega ei teki kunagi probleemi, et nad üle aasta seisma jääksid. Ikrat, muide, kasutan mina eelkõige tatarapudrule maitse ja mahlasuse lisamiseks – paar kuhjaga supilusikatäit väikese potitäie hulka ja viib keele alla. Traditsioonilisemalt aga võib ikrat lihtsalt salati pähe tarbida.

Aga et siis ikra. Ei mäletagi, kust algse retsepti leidsin, aga teen seda sel moel juba aastaid.

Suvikõrvitsa ikra

1,5 kg suvikõrvitsat riivituna
200 g paksu lahtiselt (või pisikestes plekkpurkides) müüdavad tomatipastat
1 dl suhkrut
0,5 dl õli
1 spl soola
2-3 tšillipipra kauna
ca pool klaasi küüslauguküüsi riivituna
värsket tilli ja peterselli
purustatud koriandriseemneid
½ spl äädikat
ca ½ tl jahvatatud musta pipart

Seotud lood:

Riivi suvikõrvitsad ning keeda neid umbes 15 minutit (omas mahlas), seejärel lisa tomatipasta, küüslauk, sool, õli, suhkur, hakitud ja seemnetest puhastatud tšillipipar ning äädikas.
Keeda ca 20-30 minutit.
Lisa jahvatatud must pipar ning soovi korral endale meelepäraseid ürte.
Kontrolli maitseid, vajadusel lisa maitse järgi veel soola-suhkrut-haput.

Loe veel

Kaaneta purgid tavapärasel viisil.

Kuid ega ma siis ainult hoidistamisega tegele! Naudin ka niisama suviseid maitseid ja lõhnu ning nopin magustoiduks tomateid ja marju.

Tore on see, et sel aastal on aed kuidagi eriti lõhnav saanud. Üheks peasüüdlaseks on kindlasti kivikilbik, kes on tänavu eriti lopsakas ja pole hetkekski õitsemises pausi teinud, teiseks lilleherned ja üha õisi avavad floksid.

Ja eks kolmandaks olen teadlikult lõhnavaid püsikuid tasapisi juurde tekitanud. Ee … ja tekitan jätkuvalt. Kuigi lubasin, et aitab selleks aastaks küll. Aga no mis teha, kui aianduspoed peibutavad suvehooaja lõpus eriti mahlaste alahindlustega. Juhani puukool kiusab terve augusti erinevate sünnipäevakuu pakkumistega (ja nii igal aastal, oeh … ). No ja kui püsililli pakutakse 40 protsendilise allahindlusega, ei saa ju seda ometigi kasutamata jätta. Ja tegelikult on see väga säästlik, kui ma nüüd ostan, eksole. Muidu kulutaksin ju järgmine aasta palju rohkem raha. Ehk et tegelikult ma mitte ei kuluta raha, vaid hoian kokku. Või noh umbes nii see põhjendamine käis, kui ma jälle nina Lagedi poole autos istusin. Ja just sellel põhjendusel tulid lisaks roositupsule, kelle järgi ma sinna tegelikult läksin, kaasa ka mõned astilbed ja kukeharjad. Ja kuna jutt algas lõhnajatest, siis astilbede lõhn on lihtsalt imeline ja seega ei saa neid aias iialgi liiga palju olla!

Aga kukeharjadest veel. Kunagi nad millegipärast ei meeldinud mulle üldse. Võib-olla seetõttu, et kõigil olid aedades see laialt levinud helerohekate lehtede ja roosa õiega sort, mida ma lapsena põlglikult kapsaks kutsusin. Siis aga tõi ema mingi hetk oma aeda tumedamate roosakate lehtedega sordi ja see võitis mu südame. Ja kui ma siis veel avastasin, et need tumedad kukeharjad on tõelised kimalastemagnetid, olin ma lõplikult müüdud. Nüüdseks on mu aeda juba päris mitmeid erinevas kõrguses ja toonis kukeharju kogunenud (ja isegi see roosade õitega “kapsas” on omale koha leidnud). Ja viimaselt Juhani Puukoolis käigult tuli kaasa imearmas “Blue Elf”. Hallikas-siniste lehtedega ja tumeroosade õitega madal ja uhkelt tihe padjand.

Ja mu tumepunane kõrgem roos (sordist “on alati siin kasvanud”) on otsustanud näidata, et suvel on veel võimu küll ja teistkordse uhke õitsenguringi ette võtnud. Roosa (samuti sordist “on alati siin kasvanud”) püüab tragilt teda kopeerida, loodetavasti edukalt.

Kuid ega päriselt sellest suve lõpu poole triivimisest ikka ei pääse. Peenardelgi mõnes kohas aeg teiseks vahetuseks. Nii lahkus kompostihunnikusse väljakasvanud salat ja asemele tulid krüsanteemid ning maasikatorbikusse trügis begoonia (maasikas sai maha istutatud ja jääb uut torbikuhooaega ootama). Mis on ühtlasi ka pisukeseks meeldetuleks nautida seda suvist olemist nii palju kui veel vähegi saab!

PS! Minge ujuma, veetemperatuurid kodumaistes veekogudes pole teps mitte pahad!

LOE VEEL:

Kuidas hoiduda aia-apsakatest: kogemusi jagavad maastikuarhitekt, aiadisainer ja hobiaednik

Seitse kasulikku toataime, mis tõstavad tuju

FOTOD │ Idülliline aiamaja looduse rüpes

NÕUANDEID │ Puid ja põõsad võib istutada varakevadest hilissügiseni

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODSA KODU TOP

Viimased uudised