AIAHOOLIK: kiusatustest, kaktusemullatud taimedest ja õnnelikest juhustest



AIAHOOLIK: kiusatustest, kaktusemullatud taimedest ja õnnelikest juhustest
AIAHOOLIK

Kevad on rohenäpu jaoks üks suur kiusatuste aeg. Linnulaul ei lase toas tööd teha, hing kisub õue ja autosse istudes võtavad rattad nagu iseenesest suuna aianduspoe poole, sest sul on poest ühte kindlat asja vaja, näiteks istutuskasti. Kohe on vaja. Just nüüd ja praegu ja ausõna midagi rohkem ei osta. Ja siis tuled sa poest ära lisaks sellele kastile veel peotäie seemnetega ja siis paned sa need mulda.

Ja siis natukese aja pärast avastad end fakti ees, et sul on aianduspoest jälle istutuskasti vaja… Ja nii see läheb — rohenäpuhooaeg täies hoos ja nii sügiseni välja.

Tegelikult võin uhkusega tunnistada, et olen sel aastal isegi tubli olnud. Köögiletil mahub võileiba tegema ja üllataval kombel on ka veekeedukann endiselt omal kohal. Jah, diivani kõige mõnusamal nukal laiutavad tomatitaimed — seal on kõige enam päikesevalgust — ja kass ei mahu elutoa aknalauale, sest selle on hõivanud lõvilõuataimed ja pelargoonid. Uskumatu on seegi, et tomatitaimi on hetkeseisuga peaaegu täpselt nii palju, kui neid kasvuhoonesse mahub — ei olegi poole küla jagu nagu eelnevatel aastatel. Minust võib veel asja saada!

Kaktusemullast ühe ja teise kandi pealt

Pelargoonidega, tõsi küll, tundus esialgu, et läheb see kevad aiataha. Kui eelmisel aastal olin eriti hoolikas ja talvel hoidsin pingsalt silma peal, et millal pelargoonid talvekorterist (loe: kütmata toast) välja tuua ja neid kevadkorda seadma hakata, siis selle aasta tegemiste kõrvalt läks õige hetk käest ja pean piinlikkusega tunnistama, et isegi kastmine ununes liiga pikalt. Märtsiks olid tulemuseks pikad, tühjad ja sorakad varred ning närbunud lehed. Püüdsin siis päästa mis päästa annab. Tuletasin meelde internetiavarustest leitud õpetuse, et vanad varred kuni kolmanda lehepungani tagasi lõigata ja lõigatud juppidest kobedamad otsapidi jälle mulda torgata. Pean tunnistama, et mul on selle tagasilõikamisega alati raskusi — tundub kuidagi väga julm nii lühikeseks maha lõigata ja ega neid pungi ka väga paistmas kuskilt polnud. Läks sisetunde järgi.

Loe veel

Seotud lood:

Sel aastal leidsin ühe hea nõuande veel — kasutada pelargoonide ümberistutamiseks kaktustemulda. Nii tegin ja tundub, et see meeldis neile. Ja kuna jäär ei saa ju kunagi päris täpselt nii teha, nagu talle öeldakse, siis ära lõigatud varrejuppide ladvad panin alguseks hoopis otsapidi veeklaasi ja kui juured alla võtsid, alles siis pistsin mulda teiste vahele. Praegu vaatan ja imestan — taimed on imekaunid ja üks vars kasvatab juba esimest õiekobarat — nii et hästi läks! Poolkogemata või nii.

Tegelikult oli selle kaktusemullaga üks tore juhus veel. Nimelt oli mul vahepeal laiskus peal. Muld oli õues külmunud ja aianduspoodi ei viitsinud sõita ja nii kasutasin ära pelargoonidest allesjäänud kaktusemulla. Ise veel mõtlesin seda mulla konsistentsi vaadates, et sinna mu selle aasta tomatisaak ilmselt läheb, aga no mis ikka, kui läheb, siis läheb — ongi suvel lihtsam, ei pea koguaeg kasvuhoonesse vett tassima ja muretsema, et kes pagan kõik need tomatid lõpuks ära sööb. Mõni päev hiljem olin parasjagu teel tööle ja kruttisin autoraadio nuppu, kui sattusin kogemata Urmas Laansoo aiandusnõuannete peale. Räägiti kevadisest taimede ettekasvatamisest ja sellest, kuidas vältida haiguste ja tõusmepõletiku teket. Ja mida ma kuulen — Urmas Laansood märkimas, et tegelikult on ta teinekord lausa kaktustemulda kasutanud, et see pole liiga rammus ja on seetõttu hea ja turvaline variant. Vaat nii siis! Ilmselt seetõttu mu tomatitaimed sel aastal nii kobedad ongi. Tasub ikka teinekord raadiot kruttida!

Kõditavad linnuvaatlused

Ja teema lõpetuseks pean mainima, et kevadiste kiusatuste nimekirjas mitte vähetähtsal kohal pole ka linnuvaatlused. Näiteks teise korruse aknal kaameraga kõlkumine, et salvestada sinitihase kinnisvaratehingud... Või siis paljad varbad lumes kuldnoka restoranikülastuse pildile püüdmine.

Sel kevadel on aias paarikesi ringi sebimas erakordselt palju ja Suvise Aialinnupäeviku täitmine omaette hasardiks muutumas. Õhk on romantikat täis! Esimesena panid leivad ühte kappi sinitihased, kes ühtlasi mu kirsipuul paikneva viietärnirestorani enda omaks kuulutasid ja kõiki teisi sealt jätkuvalt hooga minema peletada püüavad (olles selles nende väikest kasvu arvesse võttes uskumatult edukad!). Mis mõneti vast ongi hea, sest lugupeetud kuldnokahärra kippus pesaehituse ja prouale tähelepanu pööramise asemel pigem tundide kaupa rasvavorsti küljes rippuma. Nüüdseks pani vares rasvavorsti viimase jupi pihta ja kuldnokk vilistab, paugutab ja kärtsutab kaseoksal prouale (eeldatavalt) romantilisi lauluviise. Kevad!

Lähiajal ootavad järge:

  • lõvilõuataimede pikeerimine
  • lillherneste ja kressi seemned mulda

Ilma paranemist ootavad tegemised:

  • viljapuude lõikamine
  • muru ja viljapuude väetamine
Autor endast:
  • toimetan selles aias praeguseks neljandat aastaringi
  • aia(ja muudel olulistel)toimetustel on mulle abiks triibuline Kassistent
  • arvata võib, et esimese segase rohenäpu alge pani minus võrsuma Carel Čapek oma erakordse raamatuga “Aedniku Aasta”, mida lapsepõlves lugematu arv kordi üha uuesti ja uuesti loetud sai

Aiahooliku pildimeenutusi eelmise aasta aiahetkedest vaata galeriist.

Järgmise aialooni!

LOE VEEL:



Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODSA KODU TOP

Viimased uudised