AIAHOOLIK | Kesksuvi laseb aeda nautida! Maitsvad ampsud maasikaamplist ja katsetus hiidiisopiga
Suuremat vaevanägemist ei vaja hetkel peale muru miski (ja ka muru kasv hakkab tasapisi suviselt aeglasemaks jääma). Püsililled õitsevad omasoodu, aeg-ajalt näpistan vaid mõne närtsinud õie või kuivanud lehe küljest, suvelilli turgutan vahepeal väetisega.
Mis aga ei tähenda muidugi seda, et enam midagi uut oodata või tulemas ei oleks! Kohe-kohe asuvad õitsema mu kõige lemmikumad päevaliiliad (praegu on lahti alles esimesed, need kõige tavalisemad oranžikad) ja loomulikult ootan uute tulijate etteastet (vt eelmist õnneliku rohevahetuse postitust). Liblikatemeelitaja Davidi budleia tegeleb hoolikalt varte pikaks ajamisega ning tema kõrval sirgub üha uhkemaks punane malts. Ja kolmandana nende kõrval reas valge floks, kes samuti alles eelmisel aastal toodud ja kelle õitsemist ma pikisilmi ootan. Lisaks kõikvõimalikud siilikübarad ja kukeharjad ning kummalisel kombel on oodatavate reas ka lillherned, kes muidu sel ajal tavaliselt juba õitsevad.
Tasapisi venitab õisi pikemaks hiidiisop „Blue Fortune“, kellega mul on sel aastal omad kokkulepped. Olen teda kasvatanud siinse aiaelu algusest peale. Esimese talve elas ta kenasti üle ja oli ka järgmisel suvel kaunis ja uhke. Pärast seda aga tuli tüli. Iga kord läks talvega välja, tee mis tahad. See aasta jäid kaks tutsukest püsima (ei tea, kas tänu leebele talvele või erakordselt hoolikale katmisele ja poputamisele: vahetasin pinnase — hiidiisopid eelistavad hästi vett läbilaskvat huumusrikast mulda, tõstsin istutuskoha pisut kõrgemaks ning talveks katsin turba ja okstega). Tõin Nurmikost kevadel veel kaks taimekest juurde (ja kiitus neile siinkohal, et nad müüvad taimi juba päris tillukestena ja enne õitsemist, nii jõuab peenrasse istutatud taim kenasti sisse elada) ja nüüd on test — kui jääb sellel talvel püsima, siis jääb mu aeda edasi, aga kui ei, siis mõtlen järgmine aasta tema kohale kellegi muu välja. Ma muidugi loodan, et ta jääb, sest ta meeldib väga nii mulle, kui ka kõikvõimalikele sumistajatele ja kaunistiibadele.
Hmm … ja õues muru niites sain aru, et olen viimaks ometi enda alaliigi kindlaks teinud: aiahoolik, harilik, alaklassifikatsioon vaariktoiduline. Ma lihtsalt ei saa neist vaarikatest kuidagi eemale!!! Üldse on seal marjapõõsaste ääres üsna kehva muru niita, millegipärast kipub niiduk pidevalt takerduma…
Ja kasvuhoones hakkab tasapisi tõeline tomatiuputus tekkima. See nädal olen veel laisk, aga järgmisel tuleb tõenäoliselt hoidiste hooaeg avatuks kuulutada ja tomatimoosi vaaritama hakata. Ideaalne lisand juustudele ja krõbedale kiviahjusaiale! Aga sellest ehk siis juba järgmisel korral.
Ka mu hoolega kasvatatud valged lõvilõuad on täiskasvanuks saanud ja ilutsevad täie hooga. Ja enesekindlalt õitseb peenras ka üllatuslikult talve üle elanud eelmisel aastal seemnest kasvatatud tumepunase- ja valgekirju lõvilõug. Polegi väga kehvikum, kui selle aasta taimed.
Ja kas teadsite, et kui ära õitsenud ja koledaks kuivanud murulauk maha lõigata, siis hakkab see vuhinal uuesti kenasi rohelisi võrseid ajama? Pildil paar päeva tagasi maani maha lõigatud murulauk.
PS! Kimalased, muide, on vist aru saanud, et ma neisse soosivalt suhtun ning on maja voodri vahele pesa teinud. Tore on vaadata, kuidas mõned eriti kopsakad tegelased enda laudade vahelt sisse litsumisega tõsist vaeva näevad ning toas rõduust tuulutuses hoides kostab iga natukese aja tagant mõnus lennusumin. Ahjaa … ja lisaks kimalastele näitab mu aias end teinekord ka üks selline tore sõrmepikkune roheline sõber.
PS! NB! Ja mu amplimaasikas, kelles ma alguses üldsegi väga kindel ei olnud, kasvatab jätkuva enesekindlusega erakordselt maitsvaid maasikmamme ja pole seda nägugi, et ta niipea lõpetada kavatseks. Selle suve üllataja ja uus kindel lemmik!
LOE VEEL:
