Kõrrelisi leidub looduslikult maailma eri nurkades. Nende mõõt jääb viie sentimeetri ja kolme meetri vahele, kindlasti leidub veel mõni tore erand. Kasvutingimused ja nõudmised erinevad varju ning valguse, samuti niiskuse poolest, kuid enamik meie aedadesse sobivaid kõrrelisi soovivad siiski pigem päikselist või poolvarjulist ala ja head drenaaži. Just liigne niiskus kevadel ja sügisel ning külmad tuuled on peamised põhjused, miks kõrrelised mõnes kohas kanda kinnitada ei taha, külmafaktor ei olegi peamine.

Kõrrelised mõjuvad hästi ka väga minimalistlikult paigutatuna, moodustades julgeid plokke või rühmitusi. Moodsa maja juurde sobib geomeetriline paigutus suurepäraselt, samas aitab kõrrelise nõtke olemus üldmuljet veidi pehmendada.

Samuti võivad nende püsimist mõjutada temperatuuri kiired kõikumised, sula- ja külma ilma tihe vaheldumine. Tihti on veidi piiripealsema vastupidavusega kõrreliste puhul abiks nende multšimine, mis annab talveks kaitsva, soojema kihi.

Poolvarjulise metsaaia või aiataguse ülemineku metsaks võib samuti kõrrelistega täita. Sinna sobib hästi <em>Deschampsia cespitosa</em> (luht-kastevars), mis kasvab meelsasti ka poolvarjus ja veidi kuivemas mullas.

Kõrreliste valikul tuleb peale kõrguse ja kasvukuju selgeks teha nende kasvamise iseloom. Kas need püsivad paigal ehk kasvavad ja laiuvad tasapisi oma kasvukohal või paljunevad risoomide abil, mis tähendab nende kiiret laienemist ja võimalust, et need pistavad nina mullast välja hoopis mujal, kui algselt plaanitud. Viimastele võiks plaanida võimalikult konkreetse ja juuretõkkega piiritletud ala või lastagi neil vabalt laiuda, jättes ala ainult nende tarvis. Tublilt ühe koha peal püsivad kõrrelised muutuvad aastatega lihtsalt suuremaks ja laiemaks ning need tahaksid mõne aasta tagant saada jagatud või poolitatud. See värskendab neid ja annab uue jõu kasvamiseks.

Värvi kõrreliste sekka!

Lihtsam on neid poolitada kevadel, sest sügisel on need täies uhkuses ja suuruses imetlemiseks ning enamik kõrrelisi on dekoratiivsed kuni varakevadeni, kui just suured tormid neid ära ei räsi. Kõrrelised tuleks maha lõigata varakevadel, jättes alles umbes viie sentimeetri jagu vana kasvu. Uued kasvud ajavad end kevadel välja nii mullast kui ka vanade kõrte seest. Osa kõrrelisi ei pruugi lõikamist vajada, sest osa põõsast jääb haljaks. Neist tuleks kätega kui kammiga läbi käia ja kuivanud osad kergelt välja sasida.

Rõõmsat kollast leiab kõrrelistes palju, see paneb aia särama. <em>Hakonechloa macra</em> ’Aureola’ (ainuroog ’Aureola’) armastab veidi niiskemat ja pigem poolvarjulist ala ning võib pärast istutamist veidikeseks mõtlema jääda, kuid paari aastaga saab sellest kauni kujuga väärikas taim.

Mõningate kõrrelistega tuleb kannatust varuda, sest need tärkavad väga hilja (näiteks Miscanthus ehk Hiina siidpööris, mõned Panicum'id ehk vitshirsid jt). Nende jaoks on oluline ära oodata soojemad ilmad ja need ei pruugi enne seda ühtegi kasvumärki anda. Mõnikord tärkavad veidi enne jaanipäeva, kuid kasvavad siis tempokalt ja on hooaja lõpuks sama vormikad kui varajasemad tärkajad. Alati on hea endale plaanitud kõrrelisega eelnevalt tutvust teha, selle kohta veebist võimalikult palju lugeda, siis on kevadel kergem ja ka pinget mõnevõrra vähem.

Poolmadalad kõrrelised sobivad ääristama erinevaid struktuure. Näiteks sinakasroheline kõrreline veesilma ääres haakub hästi taustal oleva hõbehalli lehestikuga, andes põneva, veidi karge tunde.

Klassikaline lahendus on segada kõrrelised taimealasse nii, et need mõjuksid pehmendavalt ja veidi salapära andvalt. Madalamad kõrrelised peaksid jääma ette, kõrgemad taha, siis on kogu kooslus suve jooksul ilusti esil.

Kellele meeldivad minimalistlikumad lahendused, võiks valida mõne hea kujuga kompaktse kõrrelise, nagu see <em>Luzula pilosa</em> ’Igel’ (karvane piiphein ’Igel’), mis moodustab ümarad mättakesed ja püsib truult omal kohal.

Kõrrelised sobivad nii maalähedasse metsikumasse koduõue kui ka modernse joonega aeda. Tuules sahisevad need mõnusalt!

Kui istutusala on julgelt suur planeeritud, siis sinna võibki istutada suuremas koguses samu või sarnaseid kõrrelisi ja nende vahele paigutada mõningaid püsikuid, mis hiljem oma õied siin-seal lahti löövad. Efekt on mõnusalt rahulik ja elegantne, väga looduslähedane pealegi.
Keskmise ja kõrgema kasvuga kõrrelised on ideaalsed vaheseinte või madalamate piirete tekitajad. Selleks sobivad pigem püstisema ja korrektsema kasvukujuga kõrrelised, nagu <em>Calamagrostis x acutiflora </em>’Karl Foerster’ (teravaõieline kastik ’Karl Foerster’) ja <em>Molinia caerulea </em>’Heidebraut’ (harilik sinihelmikas ’Heidebraut’). Väga hea mõte on sügisel kõrreliste sisse tippida suures koguses kevadisi sibullilli, need katavad kevadel ala õitega ja kõrrelised omakorda peidavad hiljem nende kuivama hakkavad lehed.

LOE VEEL: