AIADISAINER: kõrrelised on aia sihvakad iludused

Foto: Merilen Mentaal (MentaalMaastikud)

Kõrrelised läksid moodi 1980ndatel, kui aia ja maastiku kujundamisel pöörati pilk loodusesse ja hakati kasutama mitmeid taimi, mis seal vabalt kasvasid või sealseid meenutasid. Õnneks ei ole kõrreliste populaarsus sellest ajast oluliselt langenud ja meil on tänuväärne grupp taimi, mida oma aedadeski kasutada. Kõrrelistel on palju häid omadusi ja vähetähtis ei ole ka see, et neid on väga lihtne kasvatada. Kui keegi räägib hooldusvabast aiast, mida tegelikult olemas ei ole, siis kõrrelised aias teevad hooldamise tõesti väga lihtsaks ja vähest vaeva nõudvaks.

Kõrrelisi leidub looduslikult maailma eri nurkades. Nende mõõt jääb viie sentimeetri ja kolme meetri vahele, kindlasti leidub veel mõni tore erand. Kasvutingimused ja nõudmised erinevad varju ning valguse, samuti niiskuse poolest, kuid enamik meie aedadesse sobivaid kõrrelisi soovivad siiski pigem päikselist või poolvarjulist ala ja head drenaaži. Just liigne niiskus kevadel ja sügisel ning külmad tuuled on peamised põhjused, miks kõrrelised mõnes kohas kanda kinnitada ei taha, külmafaktor ei olegi peamine.

Kõrrelised mõjuvad hästi ka väga minimalistlikult paigutatuna, moodustades julgeid plokke või rühmitusi. Moodsa maja juurde sobib geomeetriline paigutus suurepäraselt, samas aitab kõrrelise nõtke olemus üldmuljet veidi pehmendada. Foto: Merilen Mentaal (MentaalMaastikud)

Samuti võivad nende püsimist mõjutada temperatuuri kiired kõikumised, sula- ja külma ilma tihe vaheldumine. Tihti on veidi piiripealsema vastupidavusega kõrreliste puhul abiks nende multšimine, mis annab talveks kaitsva, soojema kihi.

Poolvarjulise metsaaia või aiataguse ülemineku metsaks võib samuti kõrrelistega täita. Sinna sobib hästi Deschampsia cespitosa (luht-kastevars), mis kasvab meelsasti ka poolvarjus ja veidi kuivemas mullas. Foto: Merilen Mentaal (MentaalMaastikud)

Kõrreliste valikul tuleb peale kõrguse ja kasvukuju selgeks teha nende kasvamise iseloom. Kas need püsivad paigal ehk kasvavad ja laiuvad tasapisi oma kasvukohal või paljunevad risoomide abil, mis tähendab nende kiiret laienemist ja võimalust, et need pistavad nina mullast välja hoopis mujal, kui algselt plaanitud. Viimastele võiks plaanida võimalikult konkreetse ja juuretõkkega piiritletud ala või lastagi neil vabalt laiuda, jättes ala ainult nende tarvis. Tublilt ühe koha peal püsivad kõrrelised muutuvad aastatega lihtsalt suuremaks ja laiemaks ning need tahaksid mõne aasta tagant saada jagatud või poolitatud. See värskendab neid ja annab uue jõu kasvamiseks.

Värvi kõrreliste sekka! Foto: Merilen Mentaal (MentaalMaastikud)

Lihtsam on neid poolitada kevadel, sest sügisel on need täies uhkuses ja suuruses imetlemiseks ning enamik kõrrelisi on dekoratiivsed kuni varakevadeni, kui just suured tormid neid ära ei räsi. Kõrrelised tuleks maha lõigata varakevadel, jättes alles umbes viie sentimeetri jagu vana kasvu. Uued kasvud ajavad end kevadel välja nii mullast kui ka vanade kõrte seest. Osa kõrrelisi ei pruugi lõikamist vajada, sest osa põõsast jääb haljaks. Neist tuleks kätega kui kammiga läbi käia ja kuivanud osad kergelt välja sasida.

Rõõmsat kollast leiab kõrrelistes palju, see paneb aia särama. Hakonechloa macra ’Aureola’ (ainuroog ’Aureola’) armastab veidi niiskemat ja pigem poolvarjulist ala ning võib pärast istutamist veidikeseks mõtlema jääda, kuid paari aastaga saab sel Foto: Merilen Mentaal (MentaalMaastikud)

Mõningate kõrrelistega tuleb kannatust varuda, sest need tärkavad väga hilja (näiteks Miscanthus ehk Hiina siidpööris, mõned Panicum'id ehk vitshirsid jt). Nende jaoks on oluline ära oodata soojemad ilmad ja need ei pruugi enne seda ühtegi kasvumärki anda. Mõnikord tärkavad veidi enne jaanipäeva, kuid kasvavad siis tempokalt ja on hooaja lõpuks sama vormikad kui varajasemad tärkajad. Alati on hea endale plaanitud kõrrelisega eelnevalt tutvust teha, selle kohta veebist võimalikult palju lugeda, siis on kevadel kergem ja ka pinget mõnevõrra vähem.

Poolmadalad kõrrelised sobivad ääristama erinevaid struktuure. Näiteks sinakasroheline kõrreline veesilma ääres haakub hästi taustal oleva hõbehalli lehestikuga, andes põneva, veidi karge tunde. Foto: Merilen Mentaal (MentaalMaastikud)

Klassikaline lahendus on segada kõrrelised taimealasse nii, et need mõjuksid pehmendavalt ja veidi salapära andvalt. Madalamad kõrrelised peaksid jääma ette, kõrgemad taha, siis on kogu kooslus suve jooksul ilusti esil.

Kellele meeldivad minimalistlikumad lahendused, võiks valida mõne hea kujuga kompaktse kõrrelise, nagu see Luzula pilosa ’Igel’ (karvane piiphein ’Igel’), mis moodustab ümarad mättakesed ja püsib truult omal kohal. Foto: Merilen Mentaal (MentaalMaastikud)

Kõrrelised sobivad nii maalähedasse metsikumasse koduõue kui ka modernse joonega aeda. Tuules sahisevad need mõnusalt!

Kui istutusala on julgelt suur planeeritud, siis sinna võibki istutada suuremas koguses samu või sarnaseid kõrrelisi ja nende vahele paigutada mõningaid püsikuid, mis hiljem oma õied siin-seal lahti löövad. Efekt on mõnusalt rahulik ja elegantne, väga loo Foto: Merilen Mentaal (MentaalMaastikud)
Keskmise ja kõrgema kasvuga kõrrelised on ideaalsed vaheseinte või madalamate piirete tekitajad. Selleks sobivad pigem püstisema ja korrektsema kasvukujuga kõrrelised, nagu Calamagrostis x acutiflora ’Karl Foerster’ (teravaõieline kastik ’Karl Fo Foto: Merilen Mentaal (MentaalMaastikud)

LOE VEEL:

NÕUANDEID │ Kõik, mida tasub teada rooside kasvatamisest

Kuidas rajada kaunist püsilillepeenart

FOTOD: Ehita endale välidušš!


moodnekodu.ee


Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODNE KODU viimased uudised