Kuigi Killu ise ei pea roosimoosi just ülearu erakordseks, kõlab seegi paljudele millegi uuena. Nagu arvata võiski, sai kõik taas alguse uudishimust. Nimelt kasvab Killu aias kibuvitsapõõsas, mille marjadest on ta nüüdseks nii mõndagi meisterdanud. Kuid ikka ja jälle tabas teda küsimus, mida põnevat annaks sellest põõsast veel teha? Ka hapukas begoonia, samuti omapärase maitsega sirel tundusid väsimatule eksperimenteerijale põnevad materjalid olema. Ja nii see moos, täpsemalt roosi-begoonia-sirelimoos, sündiski. Ikka uudishimu ja katsetamisjanu ees ning moosipurgid ridamisi järel.

Killu Mägi

Õigustatult võib nii mõnegi huulile kerkida küsimus, millega seda peent moosi küll süüakse!? Killu ise reegleid ja piire ei tunnista, kuid lisab siiski, et kasvõi rösterist läbi käinud saiaga. Loomulikult klapib see õrna mekiga moos nii pannkoogi kui ka juustuga. Need, kes eelistavad suve aga kergemalt võtta, võiksid roosimoosi Kreeka jogurtiga katsetada.

Kuigi Killu peres on moositegu ikka au sees olnud, väidab naine, et näiteks maasikamoosi ei mõista ta mitte teha. No lihtsalt ei tule välja! Kuid see-eest on sinikatest ning kibuvitsast moosid juba aastakümneid selle pere lemmikud olnud. Killu pastamoosi ei armasta, mistõttu ta marju kunagi ei purusta. Ja nii ongi tema moosides alati ikka korralikult marjatükke tunda.

Põhimõtetega moositegija

Paar viimast aastat on Killu oma moose ka Toore Jõu nime alt müügiks teinud. Kuid seda siiski väikestes kogustes. Olgu kohe öeldud, et kaugeltki mitte laiskusest, pigem on küsimus tooraines, mille ta peamiselt kasvatab ja korjab ise.

Teisalt on näiteks kibuvitsa- ja pihlakamoosi tegu üks suur töö, mis nõuab omajagu aega. Pealegi on eestlane harjunud pigem traditsioonilise mekiga. Sestap polegi kasvõi Pavlova koogi vahele ideaalselt passiv angervaksaželee, nii nagu ka põdrakanepi oma, päris iga mehe moosisilmaks hommikupudrule.

Tõsi, Killu köögist on väljunud ka pisut traditsioonilisemad õuna- ja tikrimoosid, mis läksid näiteks Tallinna Kaubamaja, kohvik NOPi ning Kodulinna Maja müügilettidelt kui soojad saiad. Kuid naise hing ihkab ikka uute tuulte järele, mistõttu kõlabki daami soovitus alati oma vaistu usaldada ning raamidesse mitte kinni jääda, võrdlemisi ootuspäraselt. Ega moositegu mingi matemaatika pole, mida võrrandi abil tuimalt lahendada. Ikka kire ja loominguga! Viimasega on küll see jama, et intuitsioonist kannustatud katsetusi on tagantjärele ütlemata keeruline korrata.

Kui sinugi hing ihkab oma toidulauale hõrku roosi-begoonia-sirelimoosi, vaata siit, mida selleks tegema peab.

Kui ka sinul on mõni tore moosilugu või -retsept, mida teistega jagada,
kirjuta sellest retseptid@d-kokaraamat.ee.

Jaga
Kommentaarid