Viimas moedisaini moodi


Viimas moedisaini moodi
Woolish

Martin Parsin vahendab vastse kodumaise rõivadisaini etenduse muljeid.

Mitte väga moeteadliku inimesena meenutasin enne DOM-i (Disain on Moes) külastamist viimast korda, kui mood mulle muljet avaldas. Olin paar nädalat aega veetmas Leon’is, sattudes läbi kõndima linna keskväljakul toimuvast festivalist. Suures osas ilmselt ise valmistatud värvikirevad pühapäevarõivad laulvate ja tantsivate kohalike seljas mõjus ühele lääne kultuuriruumist tulnud noorele uudsena ja looklevates, kirevates, konservatiivsetes kleitides neiud, ääretult lummavana.

DOM-i korraldajate missiooniks oli tutvustada Eesti disaini laiemale auditooriumile, nö populariseerida. Meeldiv, et leidub meeletu energia ja teotahtega inimesi, kes igaaastaselt sellist festivali suures osas vabatahtlikena ja oma vabast ajast, korraldavad. Esimest korda Kultuurikatla black box saali astudes mõistsin, kui palju nad on pingutanud ning et ees on ootamas hoopis teistlaadi moeelamus. Moeetenduse alguses siiski veel pooltühja saali nähes, olenemata kõrvalsaalides ja koridorides toimunud võrdlemisi ülerahvastatud moeturust, on aru saada, et publikut on Eestis sellelaadsetele üritustele vähe.

Etenduse algus, tuled kustuvad, muusika jääb vaiksemaks ja algavad reklaamid, saan aru sponsorite soovist olla võimalikult palju pildis, aga kas üks moeetendus peaks siiski algama sarnaselt kinole reklaamidega? Vahuveinile ja juuksetoodetele järgnesid ekraanil esimesena oma meestekollektsiooni presenteeriva Woolish’i visuaalid. Küll nutikalt lahendatud, humoorikad ja meeldivad, aga kahjuks ei peegeldunud brändi ühe disaineri ja asutaja Eigo Siimu põgusast Woolishi kirjeldusest kirge, mis oleks loonud hea sissejuhatava terviku. Nende klassikalised kudumid, millele õnnestus ka enne moeturult läbi põigates pilk peale heita, sobivad iga päevaga järjest külmemaks minevasse Eestisse suurepäraselt. Veidralt mõjusid küll laval kõndivatele meestele kätte antud oksakesed. Püüdes arvatavasti edasi anda looduslähedust, mille juures elektroonilise muusika taust oli võõrastav..

Seotud lood:

Teise vaatusena tutvustas oma sügiskollektsiooni Ivo Nikkolo bränd. Ajatu klassika, mis mitme kihina, teatava lohaka elegantsiga modellide selga oli asetatud nägi suures osas väga hea välja. Oli mitmeid väga ilusaid helepruune siluette. Kvaliteedi ja klassika vahel tundusid võõrastavad küll mõned rippuvate niitidega mustad mantlid ja läikivad habrast spordijopet meenutavad puhvis mantlid. Nende esemete puhul jäi ,ilmselt küll võhiklikule pilgule, kvaliteet kaugeks.

Moeetendust jäi lõpetama Katrin Kuldma Amanjeda. Kvaliteetsed ülikonnad ja joped, mille klassikalised siluetid koos taustal lõõtsuvate tuuleiilidega andsid märku pimeda aja saabumisest. Etendus oli väga hästi üles ehitatud, terviklik stiil ja liikumine mõjusid nauditavana. Slow Fashion - mille eest Amanjeda seisab paistis läbi igast rõivaesemest.

Etenduse viimast kõndi jälgides tabasin end mõttelt, et Eestis on moedisain kindlasti veel üksikutele nii-öelda privilegeeritutele. Luuakse ajatuid, klassikalisi rõivaid, mis nii järk-järgult ka laiemasse teadvusse jõudes suudaks moodustada sarnaselt Leonis nähtule omamoodi põhjamaise tervikliku stiili, ka siinses igapäevamoes.