Minimaja kui elu- ja mõtteviisi väljendus
On väikemaju, mida toodetakse rändekriisi või kodutusega toimetulekuks — nende puhul on üliolulised hind ja püstitamiskiirus. Kõik arhitektuurilised ja tehnoloogilised „kellad ja viled“ jäävad selle toote puhul enamasti ukse taha, mistõttu on tegu enamasti vägagi tagasihoidliku eluasemega. Samas leevendab ju mistahes pappkarbist või kileribast erinev peavari oluliselt kodutusest tingitud kannatusi.
Üks põhjus, miks minimajade vastu maailmas kõrgendatud huvi tuntakse on suurlinnades üha enam muret tekitav eluasemekriis. Üleilmselt tuntud arhitektuuribüroo Grimshaw, kes on projekteerinud muuhulgas maailmakuulsaid lennujaamu, ülikoole, sildu ja büroohooneid, esitles hiljuti 35 m2 suurust minimaja, mis on mõeldud Austraalia kinnisvaraturult kõrgete hindade tõttu välja tõrjutud noortele. Majadisain on kohandatud IKEA mööbli mõõtudele ja kogu projektist saadav tulu kasutatakse laste ja noorte kodutusega võitlemiseks.
Fotod 2x: Grimshaw
Elumajana kasutatava minimaja puhul on väga oluline planeering — hästi läbimõeldud siseruumide paiknemine muudab minimajas elamise nauditavaks kogemuseks ja annab mõnikord silmad ette ka suurema eluaseme kasutusmugavusele. Tuntud autotootja MINI on välja tulnud MINI Living projektiga, mille raames üritatakse MINI autode disaini põhielementi — loovat ruumikasutust — rakendada arhitektuursetes lahendustes. MINI, keskendudes eelkõige väikestele pindadele, otsib vastuseid linnakeskkonna väljakutsetele, kombineerides oma ettevõtte disainialast suutlikkust, kogemust ja elurõõmsat kuvandit. Projekti tunnuslauseks on „suur elu, väike jalajälg“.
Foto: www.mini.co.uk
Väikest süsiniku jalajälge taotlev maja esindab mõtteviisi, mille sõnastas juba Sokrates läbi Ateena turuplatsi jalutades — “Ma näen rõõmuga, kui palju on asju, mida ma ei vaja.” Sellise käsitluse puhul ei ole küsimus enam majas ja selle hinnas vaid eelkõige mõtteviisis ja elufilosoofias, mis on suunatud kestlikule arengule ja keskkonnasäästlikkusele.
Huvitav ongi minimajadega seostuv mõtteviis ja maailmas juba mõnda aega leviv trend, mida iseloomustavad sellised märksõnad nagu „downshifting“ (vabatahtlik lihtsus, oravarattast välja astumine), „slow life“ ja „tiny living“. Selles kontekstis ei müüda enam mitte väikemaja ruutmeetreid, vaid eelkõige elufilosoofiat, soovi panustada jätkusuutlikkusse arengusse, väikest ökoloogilist jalajälge, moodsat nomaadlust ja emotsiooni võimalusest elada offgrid. Nende majade puhul ei pea kindlasti paika teravmeelne väide, et „tegu on vaestele mõeldud majakestega, mida saavad endale lubada vaid rikkad.
Downshifting on eluviisina maailmas jutuks olnud üheksakümnendatest. Vabatahtlik lihtsus põhineb mitmetel valikutel, mis ei keskendu enam raha ja staatuse sümbolitele, vaid pigem lähtuvad psühhofüüsilisest heaolust. Meil siin (globaalses mõttes Missos), pole sellisest trendist kunagi eriti räägitud. Võib olla, et nii ongi hea — üks teema vähem, mille peale vihastuda. Sellise eluviisi pooldajad ja propageerijad on saanud nahutada niigi, sest tarbimise vähendamine, üheksast viieni tööst loobumine, auto vahetamine jalgratta vastu, suurest villast väljakolimine ja väikese eelarvega reisimine on teatavasti ühiskonnavastane egoistlik akt ja ketserlus.
Minimaja ei ole kindlasti mingi elustiili megatrend, kuid kui püüda ennustada, kuidas me tulevikus elame, võime märgata mitmeid vastuolulisi mõjusid. Ühest küljest võimaldab majanduskasv suuremate elamute rajamist, teisalt soosib inimeste keskkonnateadlikkuse kasv ja linnastumine väiksemate eluasemete soetamist. Erinevate tegurite koosmõju pikas perspektiivis on keeruline ennustada, jääb loota, et vabatahtlik lihtsus, mis on eluviisina inspireeriv ja vahva ei muutu järjekordse globaalse majanduskriisi tõttu paljudele pealesunnitud lihtsuseks.
Vaata galeriist eestlaste loodud väikemaja KODA, mis on ka mujal maailmast rohkelt tähelepanu pälvinud:
