Millest ma PechaKuchal rääkima hakkan, ma veel ei tea. Aga umbkaudu aiman. Näiteks jalgadega kaladest, kes Piusa kallastel „seksi kui sellise“ leiutasid, ma rääkida ei oska.* Ju ma siis graafilisest disainist, graafilisest turundusest, disainist kui rakenduspsühholoogiast ja müümata jätmise kunstist räägin.

Kõneleks ka ei ütlemise kunstist, mida kõrgesti austan, ent selles olen ma täielik läbikukk: näiteks andsin pikemata sõna esineda Disainiöö PechaKucha formaadis. Tuleb veel harjutada seda ei-sõna, enne kui kolleegide ees kekkama hakata.

Tartu Kõrgemas Kunstikoolis käin sügiseti pidamas hoiatusloenguid – manitsemas noori hoiduma disaineri erialast. Aga mind on mõistetud valesti: eriala muutub järjest popimaks ja kuulajaid on iga kord järjest rohkem. Kellel silmaring, kellel silmapilu. Praegu on väljakutseks, oh kokkusattumust, Noblessneri sadamalinnaku, kus ka Disainiöö suuremas osas maad võtab, kaardistamis-, sildistamis-, viitamis- ja kuulutamisprojekt.

Mingit suurt pop-up-, start-up-, mock-and-f*ck-up-saladust mul jagada pole. Olen lihtsalt täheldanud, et kõigil loovaladel on seis enam-vähem sama: ajad kümme aastat järjest seda oma ja õiget asja, väldid mõttetuid projekte, võimalust mööda ka mõttetuid inimesi ning nende mõttetuid ettepanekuid … ja oledki püünel. Kõigest kümme aastat! Nips-naps ja tehtud! Kui selle, tõenäoliselt väga töise dekaadi jooksul õnnestub veel ka eelistada argipornole zen'i ja fun'i, siis oled juba pjedestaalil. Olgu see pjedestaal valmistatud siis kullast, meelerahust või ülekeevast feimist – vastavalt isiklikule maitsele.

Aga öeldud on, kõigi disainerite pühakirjas (mis alles koostamisel): kes alustab midagi pelgalt raha pärast, on juba ette kaotanud. Ja mõnikord polegi tarvis alustada – pakid kohutava kohvri, õpid pähe kaardid ja keeled, asud teele, adumata, et oled tegelikult juba ammu kohal.

Ma tahan kaotada need valimised! Nõnda, et kui tuled homme hommikul õuele, ei näe sa ühtegi plakatit, flaierit, muud furunkulit – valimised on koos naha ja karvadega maamunalt kadunud. Ja mina seega võitnud …

________________
*Loe lähemalt Valdur Mikita raamatust „Lingvistiline mets“.

Jaga
Kommentaarid